Täiskogu istungite kaupa: Helir-Valdor Seeder

Peamised vastased on Reformierakond ja valitsuskoalitsioon tervikuna, keda kritiseeritakse fiskaalse vastutustundetuse, ebastabiilsuse tekitamise ja seadusemuudatuste menetlemisel hea tava rikkumise eest. Eriti terav on kriitika Sotsiaaldemokraatide vastu, keda süüdistatakse silmakirjalikkuses, kuna nad toetavad maksureformi, mis kahjustab madalapalgalisi. Kompromissi nähakse vaid maksuküüru kaotamise edasilükkamises või vahemiku tõstmises, mitte aga valitsuse praeguse plaani aktsepteerimises.

Peamine vastasseis on Reformierakonna ja peaministri juhitava koalitsiooniga, keda süüdistatakse teadlikus tegevusetuses ja julgeoleku küsimuse vältimises. Kriitika on intensiivne, süüdistades Reformierakonda teiste erakondade (sh koalitsioonipartneri) tahte torpedeerimises. Kõneleja viitab ka eelmisele peaministrile (Kaja Kallas) ja tema varasemale seisukohale, et näidata Reformierakonna seisukoha ebaselgust.

Kriitika on suunatud istungi juhataja tegevusetuse või ebaselguse vastu, kuna juhataja ei tutvustanud korda, kuidas istungit tehniliste probleemide tõttu läbi viiakse, ega taganud signatuuri abil Riigikogu liikmete teavitamist. Vastuseis on puhtalt protseduuriline ja keskendub istungi läbiviimise korra puudustele.

Peamised vastased on Vabariigi Valitsus, siseminister ja Sotsiaaldemokraadid, keda kritiseeritakse poliitika, mitte isiklikult. Kriitika on intensiivne, keskendudes poliitilisele vastuolule (nt Kaitseliidu koondamine vs lahinguolukorra retoorika) ja julgeoleku õõnestamisele maksupoliitika kaudu. Kompromissivalmidus puudub, kuna valitsuse tegevust peetakse Eesti eluliste huvidega karjuvas vastuolus olevaks.

Kõneleja on selges opositsioonis, kritiseerides nii praegust valitsust (tegevusetuse eest kiirendatud võimearenduse taotlemisel) kui ka kaudselt eelmist kaitseministrit Laanetit Kaitseliidu ametikohtade vähendamise eest. Kriitika on suunatud konkreetsetele poliitilistele otsustele ja lahenduste puudumisele kaitsevõime arendamisel.

Peamine kriitika on suunatud Haridusministeeriumi ja ministri vastu, heites ette halduslikku ebaõnnestumist ja vastutuse eiramist ühiskatsete fiasko eest. Kriitika on intensiivne ja keskendub protseduurilisele ebaõiglusele, mis mõjutas otseselt noori. Vastase seisukohta (et kõigil oli varuplaan) peetakse ülekohtuse tagajärje eiramiseks.