Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Stiil on kõrge, pidulik ja tungiv, eriti julgeolekuteemadel, kasutades rahvuslikke ja moraalipõhiseid apelle (nt viide tulevastele põlvedele ja "julgeolekukriisi seniidile"). Retoorika on sageli konfronteeriv ja otsene, süüdistades vastaspoolt olupoliitilistes huvides ja vingerdamises, ning nõudes väärikat ja faktipõhist käitumist. Kasutatakse tugevaid kujundeid, näiteks siseministri tegevuse nimetamine "pantvangikriisiks" ja rahandusministri "plastiliinist" olemine.

Retooriline stiil on võitlev, süüdistav ja nõudlik, kasutades tugevaid väljendeid nagu "valelik käekiri" ja rõhutades valitsuse süsteemset lubaduste murdmist. Apellatsioon on peamiselt loogiline ja andmepõhine, toetudes konkreetsetele majandusnäitajatele ja prognoosidele. Lisaks sisulisele kriitikale esitab kõneleja ka protseduurilisi etteheiteid peaministri stiili ja teadmiste puudumise kohta.

Retooriline stiil on väga võitlev, nõudlik ja süüdistav, keskendudes ministri vastuste puudulikkusele ja kõrvalehiilimisele ("kõrvalehiilimine ja vingerdamine"). Kõneleja esitab korduvalt samu konkreetseid küsimusi, süüdistades valitsust valetamises ja küünilises käitumises. Kasutatakse formaalset, kuid teravat keelt, nõudes istungi juhatajalt isegi ministri vastuse tõlkimist, mis rõhutab frustratsiooni ja objektiivse info puudumist.

Stiil on valdavalt võitlev ja kriitiline, eriti ministrite suunas, kasutades teravaid retoorilisi küsimusi ja süüdistusi vastuolulisuses. Ta kasutab loogilisi apelle, toetudes faktidele ja autoriteetide tsitaatidele, et paljastada valitsuse tegevuse mõttetust ("asendustegevus"). Kõneleja on formaalne, kuid provokatiivne, pakkudes isegi välja uue parlamenditraditsiooni istungi juhataja kiituse osas, et rõhutada oma kriitika sisulist tabavust.

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja võitluslik, kasutades tugevaid kvalifikatsioone nagu "otsustusvõimetus," "tohuvabohu" ja "valetavaks eelarveks". Kõneleja toetub loogilistele argumentidele ja detailsetele finantsandmetele, et näidata valitsuse tegevuse ja retoorika vahelist diametraalset vastuolu. Esitatakse nii küsimusi kui ka pikki, argumenteeritud seisukohti.

Retooriline stiil on terav, võitluslik ja süüdistav, kasutades tugevaid hinnanguid nagu "valetav seaduseelnõu", "uskumatu seljanka" ja "orwellilik situatsioon". Kõneleja rõhutab loogilist vastuolu (nt positiivne mõju sündimusele) ja nõuab põhimõttelist selgust, püüdes ministrit korduvalt vastutusele võtta ja informatsiooni puudumist kritiseerides.

Retooriline stiil on formaalne, kriitiline ja faktipõhine, tuginedes tugevalt koalitsioonipartnerite (Ossinovski, Kallas) tsitaatidele ja avalikule informatsioonile. Esineja esitab loogilisi argumente, keskendudes juhtimisvigadele ja protseduurilisele vastutusele. Toon on nõudlik ja lõpeb otsese üleskutsega peaministrile oma suhtumist korrigeerida ja korruptsioonivastase erikomisjoni ette ilmuda.