Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Opositsiooniline hoiak on väga intensiivne ja suunatud eelkõige siseministrile Lauri Läänemetsale (SDE) ja rahandusministrile Jürgen Ligile (Reformierakond), süüdistades neid parteipoliitiliste huvide eelistamises rahvuslikele huvidele. Kriitika on nii poliitika- kui ka protseduuripõhine, heites Ligi puhul ette ka ebaausat käitumiskultuuri ja parlamendi alahindamist. Kõneleja kutsus koalitsiooni üles andma Ligile "kollase kaardi" ja mitte osalema umbusaldushääletusel.

Peamine vastane on valitsus, eriti peaminister ja rahandusminister, keda kritiseeritakse nii majanduspoliitika kui ka eetiliste küsimuste (lubaduste murdmine) pärast. Kriitika intensiivsus on kõrge, viidates süsteemsele usalduse kaotusele ja majanduse tahtlikule kahjustamisele. Vastuseis on suunatud ka valitsuse korraldatud infotunni formaadile.

Peamine vastasseis on suunatud valitsusele ja rahandusministrile (härra Ligi), keda kritiseeritakse nii eelnõu sisuliste puuduste kui ka ebaausa käitumise eest parlamendi ees. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust koalitsioonileppe rikkumises ja poliitika valelikkuses, kuna lubadust halduskoormust mitte suurendada peetakse utoopiliseks. Kõneleja teeb ettepaneku eelnõu tagasi lükata kui "kõlbmatu".

Peamised vastased on valitsus ja konkreetsed ministrid (Kristen Michal, Härra Ligi). Kriitika on suunatud nii poliitika sisule (vangide import ja samal ajal uute valvurite palkamine) kui ka menetluslikule ebakompetentsusele (baasseaduse eelnõu on asendustegevus). Vastuseis on intensiivne, kahtluse alla seatakse ministrite strateegiline kavatsus ja juhtimiskäekiri.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon ja rahandusjuhid (Proua Akkermann, Härra Ligi), keda kritiseeritakse otsustusvõimetuse ja eelarvejuhtimise ebaaususe eest. Kriitika on poliitika- ja menetluspõhine, keskendudes valitsemiskulude kärpimata jätmisele ja maksutõusude eelistamisele. Kõneleja nõuab eelarve tagasilükkamist, mis näitab kompromissi välistamist praegusel kujul.

Peamised vastased on valitsus ja selle ministrid (Justiitsminister, telekommunikatsiooni eest vastutav minister). Kriitika on suunatud nii poliitika sisule (peredele kindlustunde purustamine) kui ka protseduuridele (mõjuanalüüsi koostajate varjamine, seaduse õmblemine ühe isiku järgi). Rünnakud on intensiivsed ja süüdistavad valitsust läbipaistmatuses.

Peamine vastane on peaminister (Michal) ja valitsus, keda kritiseeritakse otsuste sisulise kvaliteedi puudumise ja vastutusest kõrvalehoidmise eest. Kriitika on suunatud nii poliitilisele sisule (energiapoliitika) kui ka protseduurile (keeldumine ilmuda erikomisjoni ette). Kriitika intensiivsus on kõrge, kuna vastase nõrkuste rõhutamiseks kasutatakse tema enda koalitsioonipartnerite avaldusi.