Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Peamine vastane on valitsus (Reformierakond) ja peaminister, keda süüdistatakse süstemaatilises inflatsiooni kiirendamises, maksukaoses ja inimestele valetamise eest valitsemiskulude kärpimise teemal. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitilisele ebakompetentsusele, põhiseadusevastasele eelarvejuhtimisele ning sisuliste otsuste edasilükkamisele valimistejärgsesse aega. Kompromiss on välistatud, välja arvatud kaitsekulude kasvu vajaduse osas.

Vastuseis on suunatud valitsuskoalitsioonile (SDE, E200, Reformierakond) ja põllumajandusministrile, keda kritiseeritakse otsustusvõimetuse ja lodeva suhtumise eest kriiside lahendamisel. Kriitika on poliitiline ja protseduuriline, süüdistades valitsust salajase kliimamaksu planeerimises ja ettevõtjate ignoreerimises. Kõneleja nõuab avalikult teada, kes on see "krokodill", kes takistab ministri otsuseid.

Peamine vastane on valitsus ja peaminister, keda kritiseeritakse teravalt fiskaalse vastutustundetuse eest. Kriitika on poliitikapõhine (katteta eelarve, kaitsekulude edasilükkamine) ja protseduuriline, süüdistades valitsust sõnade ja tegude vastuolus. Kompromissivalmidus puudub, süüdistades valitsust "võlguelamise tee" valimises.

Peamine kriitika on suunatud valitsuskoalitsioonile (eriti proua Laurile ja Jürgen Ligile) ning ministritele, keda süüdistatakse valetamise, seaduse põhiseadusevastasuse teadlikus läbisurumises ja avalikkuse eest varjumises. Kriitika on nii poliitiline (jälgimisriigi ehitamine) kui ka protseduuriline (valetamine EL õiguse vajalikkuse kohta). Kompromiss (kosmeetiline muutmine) lükatakse kategooriliselt tagasi, nõudes täielikku tühistamist.

Peamine vastane on Reformierakonna valitsus, keda kritiseeritakse teravalt vabaduste ahistamise, põhiseaduse rikkumise ja liigse bürokraatia eest. Kriitika on intensiivne ja sisuline, nõudes seaduseelnõude tagasivõtmist ning lubades ahistavad initsiatiivid tagasi pöörata. Kriitika on suunatud nii poliitilisele vastutusele kui ka eelnõude juriidilisele ebakvaliteedile.

Peamine kriitika on suunatud Sotsiaalministeeriumi (tervishoiu) ministri ja valitsuse vastu tervikuna, süüdistades neid juhtimisnõutuses, teadmatuses raha liikumise osas ja ebaadekvaatses perepoliitikas. Komisjoni esindajat kritiseeritakse otseselt vale informatsiooni esitamise eest ettevõtjate protestide kohta, viidates sellega parlamendi informeerimise protseduurilisele rikkumisele. Valitsuse poliitikat nimetatakse "vasakpoolseks kriitikaks" erameditsiini osas.

Otsest vastuseisu valitsusele ei väljendata, pigem suunatakse kriitika täitevvõimu tegevuse aegluse ja ebaselguse pihta kriitilistes julgeolekuküsimustes. Eriti kritiseeritakse akustilise seiresüsteemi soetamise venimist majanduslikel või rahalistel põhjustel, kuigi pakkumised tehti juba eelmisel aastal. Kriitika on protseduuriline ja keskendub otsuste langetamise kiirusele ja pädevusjaotuse segaduse kõrvaldamisele.

Peamine vastasseis on suunatud Kaitseministrile, keda kritiseeritakse teravalt juhtimisnõrkuse, otsuste venitamise ja Riigikontrolli ees ebaaususe pärast. Kriitika on sisuline ja protseduuriline, keskendudes poole miljardi ulatuses lepingute kohta informatsiooni esitamata jätmisele ja sõjalise nõuande ignoreerimisele. Kõneleja leiab, et olukord on liiga tõsine, et anda valitsuse liikmele "järeleaitamistunde", ning soovitab tal kaaluda ametist lahkumist.

Peamised vastased on Reformierakonna juhitud valitsusliit ja peaministrid Kaja Kallas ning Kristen Michal, keda süüdistatakse valetamises ja ebakompetentsuses. Kriitika on intensiivne ja mitmetasandiline, hõlmates poliitilisi valikuid (maksutõusud), eetilisi küsimusi (Kallase pereäri, prokuratuuri survestamine) ja parlamendi töökorra rikkumist. Koalitsiooni süüdistatakse "diktaadi" kehtestamises ja opositsiooni õiguste süsteemses piiramises.