Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Põhiline vastasseis on suunatud valitsuskoalitsioonile ja eriti peaminister Michalile, keda peetakse tegelikuks energiapoliitika juhiks. Kriitika on nii poliitiline (vale ideoloogiline perspektiiv) kui ka protseduuriline (salajane kokkulepe, kaasamise puudumine) ning sisaldab süüdistusi võimalike korruptsiooniriskide osas. Kõneleja nõuab ministri vabatahtlikku tagasiastumist ja välistab kompromissi, rõhutades, et küsimus ei lähe "kalevi alla".

Peamine kriitika on suunatud valitsusele ja peaministrile, süüdistades neid energeetikavaldkonna käpardlikus juhtimises ja sisulise analüüsi puudumises. Kriitika on protseduuriline ja poliitiline, keskendudes otsuste kvaliteedile ja läbipaistmatusele. Kriitika tugevdamiseks viidatakse ka koalitsioonipartnerite (Läänemets, Kallas) avaldustele valitsuse korralageduse kohta.

Peamised vastased on koalitsiooniparteid, eriti Sotsiaaldemokraadid, keda süüdistatakse julgeoleku ohverdamises parteipoliitilisele kompromissile ja võimukokkuleppele. Kriitika on intensiivne ja poliitiliselt terav, süüdistades SDE-d väljapressimises (ähvardus "kaotame Narva") kohaliku võimu hoidmise nimel. Kõneleja heidab koalitsioonile ette takerdumist päevapoliitilisse kiusatusse, eirates riigi strateegilisi huve.

Tugev kriitika on suunatud koalitsioonile, eriti Sotsiaaldemokraatidele, keda süüdistatakse parlamendi pantvangis hoidmises hääleõiguse piiramise küsimuses. Siseministrit kritiseeritakse ebaselgete argumentide, menetluslike viivituste ja kehtivate seaduse tööriistade kasutamata jätmise eest. Kriitika on suunatud nii poliitilisele käekirjale ("lühinägelik") kui ka protseduurilisele ebakvaliteedile.

Peamine vastane on peaminister Kristen Michal ja koalitsiooniparteid, keda süüdistatakse läbipaistmatuses ja Eesti huvide vastases poliitikas. Kriitika on intensiivne ja hõlmab nii sisulisi poliitilisi valikuid (energeetika, maksud) kui ka isiklikku käitumist (valetamine Nordica asjus, riigisekretäri nimetamine). Kõneleja lükkab tagasi valitsuse väite, et opositsioon taotleb kaost, rõhutades, et kriitika peegeldab ühiskonna ja ekspertide enamuse rahulolematust.

Peamine vastane on valitsus ja Reformierakond, keda kritiseeritakse teravalt maksupoliitika ja sotsiaalreformide eest. Kriitika on poliitikapõhine, keskendudes otsuste negatiivsele mõjule ja väidetavale kavatsusele maksustada pensione Reformierakonna maksuküüruprojekti katteks. Vastuseis on intensiivne ja kompromissivalmidust ei väljendata.

Peamine kriitika on suunatud valitsuse vastu, keda kutsutakse üles olema konkreetsem ja mitte loid EL-i julgeolekupoliitika kujundamisel. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, kuna koalitsioon ei toetanud kõneleja konkreetseid ettepanekuid kaitseinvesteeringute arvestamise osas. Samuti kritiseeritakse liitlaste (NATO) strateegilisi otsuseid kui ebapiisava kvaliteediga Euroopa julgeolekuhuvide seisukohalt.

Vastuseis on suunatud valitsuse energeetikaplaneerimise lähteandmete ebatäpsusele ja läbipaistmatusele. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, seades kahtluse alla valitsuse võime opereerida vajalike faktiliste andmetega pikaajaliste eesmärkide seadmisel.