Täiskogu istungite kaupa: Vadim Belobrovtsev

Vastuseis on suunatud Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna moodustatud valitsusele. Kriitika on poliitikapõhine, keskendudes konkreetsetele ebapopulaarsetele meetmetele (peretoetuste kärped, pensionide maksustamine) ning valitsuse ebausaldusväärsusele. Rõhutatakse, et valitsus läks kallale nii paljulapselistele peredele kui ka pensionäridele.

Tugev opositsiooniline hoiak on suunatud valitsuse ja eriti Reformierakonna poliitika vastu, kritiseerides nii kavandatavat registreerimistasu kui ka maksuküüru kaotamise plaani. Kriitika on poliitika- ja eelarvepõhine, pakkudes samas alternatiivseid rahastamisallikaid.

Peamine kriitika on suunatud koalitsioonile ja komisjonile, keda süüdistatakse opositsiooni õiguste süstemaatilises piiramises ja parlamendi töökorra rikkumises. Kriitika on intensiivne ja ulatub protseduurilistest küsimustest (vaheaegade, arupärimiste ja eelnõude vastuvõtmata jätmine) süüdistusteni "diktatuuri" elementide sissetoomises. Kõneleja ei näita üles valmisolekut kompromissiks e-valimiste teemal ega koalitsiooni menetlusviiside osas.

Peamine vastuseis on suunatud peaminister Kaja Kallasele ja tema retoorikale, mida peetakse paanikat tekitavaks ja ebakonstruktiivseks. Kriitika on suunatud valitsuse kommunikatsioonipoliitikale, mis kõneleja hinnangul teeb riigile halba, segades ratsionaalset käitumist. Ta vastandab Kallaselt pärinevaid seisukohti oma erakonnakaaslaste Marko Mihkelsoni ja Urmas Paeti mõõdukamatele seisukohtadele.

Peamine vastasseis on suunatud valitsusele ja vastutavale ministrile, keda kritiseeritakse lahenduste puudumise ja valede prioriteetide seadmise eest. Eriti terav on kriitika Koolispordi Liidu ja Spordiliidu Jõud rahastusest ilmajätmise ning avaliku sektori (politseinikud, päästjad, kultuuritöötajad) palgatõusude külmutamise osas. Kriitika on poliitika- ja tulemuspõhine, keskendudes valitsuse ebaõnnestumisele olukorra parandamisel.

Kriitika on suunatud valitsuse või vastutavate ametkondade vastu, keskendudes poliitilistele vigadele, mis kahjustavad hariduse kvaliteeti, ja protseduurilistele puudujääkidele. Eriti rõhutatakse halduslikku ebaõnnestumist õpetajate palgalisade õigeaegsel väljamaksmisel, küsides korduvuse välistamise kohta.

Peamised vastased on valitsus ja Haridus- ja Teadusministeerium, keda süüdistatakse tegemata töös, vastutuse vältimises ja teiste (Tallinna linna või omavalitsuste) süüdistamises. Kriitika on intensiivne ja süüdistav, nimetades valitsuse käitumist häbiväärseks ja naeruväärseks, eriti seoses 17-eurose palgalisaga.

Peamine kriitika on suunatud valitsuskoalitsioonile, eriti Reformierakonnale, seoses maksutõusude ja pensionilubaduste murdmisega, nimetades seda "järjekordseks valimiseelseks valeks". Peaministrit kritiseeritakse minevikule keskendumise eest, samas kui valitsuse poliitika on ebaefektiivne ja koormab elanikke. Terviseministri suhkrumaksu ideed peeti ebaveenvaks, vastandades seda ettevõtjate konkreetsetele argumentidele.

Peamine vastane on valitsus ja koalitsioonipartnerid, keda kritiseeritakse lubaduste murdmise ja ebakompetentse sotsiaalpoliitika eest. Eraldi heidetakse koalitsioonipartneritele ette poliitilise kasu püüdmist õpetajate streigi ajal. Kriitika on intensiivne ja puudutab nii poliitilisi otsuseid (pensionide maksustamine) kui ka eetilist käitumist (usaldamatus).