Täiskogu istungite kaupa: Reili Rand

Vastasseis on suunatud eelnõu jõustumise aeglusele ja valitsuse tegevusetusele laenuorjuse vältimisel. Kriitika on poliitikapõhine, nõudes kiiremaid ja tõhusamaid riiklikke meetmeid, sealhulgas alternatiivsete regulatsioonide kaalumist.

Peamine vastane on peaminister ja valitsus, keda kritiseeritakse nii poliitiliste valikute (keeruline konkurentsiseadus) kui ka eetiliste küsimuste (valeväited, ajakirjanduse umbusaldamine) pärast. Kriitika on intensiivne ja süüdistav, seades kahtluse alla valitsuse motiivid ja läbipaistvuse. Eriti teravalt lükatakse tagasi väited, nagu sotsid oleksid seaduse valmimist pidurdanud.

Kriitika on suunatud valitsuse tegevusetusele või ebaefektiivsusele seoses seaduse jõustumise pika ajakavaga. Kaudselt kritiseeritakse koalitsioonide suutmatust varasemaid lubadusi täita, vihjates, et venimise põhjuseks võib olla koalitsioonide liiga kiire vahetumine.

Peamine kriitika on suunatud ministri ja Justiitsministeeriumi vastu, keda süüdistatakse oluliste eelnõude menetlemise takerdamises ja poliitika kujundamises suletud uste taga. Kriitika on intensiivne, keskendudes läbipaistvuse puudumisele, ametkonna tasalülitamise ohule ja ministri demagoogiale.

Peamine vastasseis on suunatud Reformierakonnale ja valitsuskoalitsioonile. Kriitika on nii poliitiline (maksusüsteem, sotsiaalkulutuste puudujäägid) kui ka protseduuriline (juhupalgalepingute laiendamine ilma tööturu osapooltega läbi rääkimata). Kõneleja kasutab intensiivseid süüdistusi, nagu "kahepalgelisus" ja sotsiaalse dialoogi "prügikasti viskamine".

Peamine vastasseis on suunatud valitsuskoalitsioonile, kritiseerides Reformierakonda ja peaministri erakonda poliitiliste meelemuutuste ja eelnõude venitamise eest. Kriitika on suunatud ka ministri vastutuse puudumisele direktiivi ebakorrektse ülevõtmise osas, mis viitab protseduurilisele ja eetiliselt laetud vastuseisule. Eraldi kritiseeritakse Eesti 200 varasemat aktiivset vastutöötamist eelnõule.

Opositsiooniline kriitika on suunatud Reformierakonnale, keda süüdistatakse regionaalse tööstuspoliitika sahtlisse jätmises. Lisaks kritiseeritakse taristuministrit üürielamute programmi lõpetamise pärast, mis takistab elukeskkonna arengut turutõrkega piirkondades. Kriitika on poliitikapõhine ja keskendub negatiivsetele regionaalsetele tagajärgedele.

Peamine vastasseis on valitsusega, keda kritiseeritakse tahte puudumise ja valmis taristuprojekti edasilükkamise eest. Kriitika on suunatud valitsuse suutmatusele viia läbi ehitushankeid, eriti olukorras, kus teised suured projektid on venima jäänud.

Kriitika on suunatud valitsuse/ministeeriumi tegevusetuse ja vastuoluliste seisukohtade vastu, eriti noortevaldkonna kvalifikatsiooninõuete edasilükkamise osas. Eraldi kritiseeritakse ministri avalikku väljaütlemist, mis iseloomustas kvalifikatsiooninõudeid kui liigset "regulatiivset juhtimist". Samuti kritiseeritakse projektipõhist rahastussüsteemi, mis süvendab piirkondlikku ebavõrdsust.