Täiskogu istungite kaupa: Anti Poolamets

Peamine kriitika on suunatud vastutust vältivatele ja laialivalguvatele valimisliitudele ja seltsingutele, kes kasutavad ära juriidilisi lünki, et vältida aruandluskohustust. Konkreetse näitena tuuakse esile Valimisliit Rakvere Heaks, kes ei avalikustanud oma rahastamisallikaid. Kriitika on protseduuriline ja eetilise vastutuse puudumise teemaline.

Peamised vastased on poliitilist tahet mitte omavad jõud ja kohalikud omavalitsused, kes vilistavad seadusele. Konkreetselt kritiseeritakse Narva volikogu juhte (Vladimir Belõi, Vladimir Žavoronkov) seadusliku nihilismi ja nimme venekeelsete istungite korraldamise eest. Kriitika on terav ja suunatud poliitilise võimu tasandile, mis annab halba eeskuju.

Peamine vastasseis on suunatud peaministri erakonnale (Reformierakond) ja Eesti 200-le, kritiseerides nende moraalset ja eetilist käitumist seoses annetuste vastuvõtmisega korruptsioonikahtlusega isikult. Kriitika on intensiivne ja nõuab konkreetseid puhastustöid, süüdistades erakonda varju heitmises tervele valitsusele. Kriitika on suunatud nii poliitilisele eetikale kui ka julgeolekuasutuste prioriteetidele.

Peamine vastane on Venemaa impeerium ja selle praegune režiim, keda süüdistatakse genotsiidi ja sõjakuritegude kordamises. Kriitikat jagub ka neile riikidele, kes tõlgendavad rahvusvahelist õigust variserlikult, ning Hiinale esitatakse otsene küsimus rahvusvahelise õiguse normide kehtivuse kohta.

Peamine kriitika on suunatud välisministri ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vastu, keda süüdistatakse ebaeetilises käitumises ja sanktsioonide rikkujast suurrahastaja (Oleg Ossinovski) annetuste vastuvõtmises. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitilisele hüpokriisile ja vastutuse puudumisele (annetuse tagastamise arutamata jätmine).

Peamine kriitika on suunatud valitsusele ja Reformierakonnale, keda süüdistatakse ebaadekvaatsetes prioriteetides, toetuste kärpimises ja inimeste demoraliseerimises. Eriti teravalt kritiseeritakse ülikoolide juhtkondi, keda süüdistatakse "migratsioonipumpade" ehitamises ja rahvusülikooli ideaali reetmises, võrreldes neid Lumumba ülikooliga. Kriitika on intensiivne ja sisuline, puudutades nii poliitikat kui ka väärtushinnanguid.

Peamine vastasseis on suunatud peaministrile ja valitsusele tegevusetuse eest, samuti kontrollorganite nõrkuse kritiseerimisele ("võrgusilm ikka väga suur"). Eriti intensiivselt kritiseeritakse koalitsioonipartnereid, keda rahastab Venemaa äriskeemidega seotud suurärimees Ossinovski. Nõutakse peaministrilt isiklikku sekkumist ja Ossinovskile boikoti kuulutamist, mis viitab isiklikule ja eetilisele rünnakule.

Peamine kriitika on suunatud täitevvõimule (Peaminister ja minister Riisalo), keda süüdistatakse ebaõnnestumises immigratsiooni haldamisel, keeleprobleemide süvenemises ja töökäte puuduse lahendamisel. Kriitika on poliitika- ja tulemuspõhine, tuues esile valitsuse väidetava suutmatuse lahendada isegi kõige lihtsamaid tööjõuprobleeme.