Täiskogu istungite kaupa: Heljo Pikhof

Kõneleja stiil on otsene ja tungiv, rõhutades teema "üliolulisust" regionaalpoliitika seisukohast. Pöördumine ministri poole on formaalne ning keskendub loogilisele argumentatsioonile, nõudes konkreetseid nägemusi ja ajakavasid.

Retooriline stiil on terav, süüdistav ja kiireloomuline, väljendades avalikult piinlikkust ministri väidete üle. Kasutatakse loogilist argumentatsiooni, vastandades valitsuse seisukohti PPA peadirektori ja Lõuna-Eesti prefekti arvamustega, rõhutades turvalisuse vähenemist.

Retooriline stiil on formaalne, kriitiline ja tungiv, toetudes tugevalt loogilistele argumentidele, uuringutele ja statistikatele. Kõneleja kasutab arupärimise vormi, et esitada süstemaatiline analüüs haridusliku ebavõrdsuse probleemist, rõhutades poliitika puudumist ja vajadust sihitud lahenduste järele. Toon on murelik, eriti seoses sotsiaalse kihistumise ja laste vaimse tervise näitajatega.

Retooriline stiil on veenev ja analüütiline, kombineerides statistilisi andmeid (nt töötundide võrdlus) sotsiaalsete ja emotsionaalsete argumentidega (tervis, peresuhted). Kõneleja kasutab ajaloolist konteksti (idee on ringelnud 15 aastat) ja on väga kriitiline valitsuse esindajate suhtes, keda süüdistatakse teadmiste puudumises ja lihtsalt "arvamises" komisjonis. Esitlus on formaalne, kuid sisaldab isiklikke tähelepanekuid eestlaste "luterliku töömoraali" kohta.

Stiil on lugupidav, pöördudes ministri poole, kuid samas nõudlik ja tungiv, kritiseerides teema venimist. Kõneleja kasutab usaldusväärsuse loomiseks isiklikku ajalugu ja viiteid varasemale tegevusele. Apellatsioon on loogiline (aeg on pikk) ja lõpetuseks väljendatakse optimistlikku usku lahenduse leidmisse.

Toon on üldiselt ametlik ja protseduuriline, eriti komisjoni ettekannetes, kuid muutub teravaks ja kriitiliseks protseduuriliste vaidluste ja opositsiooni õiguste kaitsmisel. Ta kasutab nii loogilisi argumente (majanduslikud kaalutlused, seaduse tehniline kaasajastamine) kui ka emotsionaalseid apelle (lapsed ei tohi kannatada, ebavõrdsus on põletav probleem). Kriitika Riigikogu juhatuse suunal on otsekohene, süüdistades neid opositsiooni tasalülitamises ja naiste erinevas kohtlemises.