Täiskogu istungite kaupa: Mart Maastik

Põhiline kriitika on suunatud eelnõu ettekandjale ja valitsuse püüdlusele kiirkorras m-valimised vastu võtta, hoolimata lahendamata probleemidest ja ekspertide vastuseisust. Kriitika on sisuline ja protseduuriline, süüdistades vastaspoolt turvalisuse ignoreerimises ja illusioonide loomises. Poliitik seab kahtluse alla e-valimiste turvalisuse, viidates negatiivsetele näidetele Venemaalt ja Venezuelast.

Kriitika on suunatud Majanduskomisjoni ja eelnõu toetajate vastu, keda süüdistatakse lühinägelikkuses ja Isamaa mõistlike ettepanekute kergekäelises tagasilükkamises. Vastuseis on poliitika- ja menetluskeskne, rõhutades puudulikku kriisivalmidust ning tarbijakaitse eiramist. Eriti kritiseeritakse vastuste puudumist komisjonis tõstatatud küsimustele.

Vastuseis on suunatud valitsuse plaanile lõpetada universaalteenus ilma alternatiivita ning majanduskomisjoni otsusele Isamaa ettepanekud tagasi lükata. Kriitika on suunatud ka õigussüsteemi muudatustele, mis võivad muuta halduskohtu Konkurentsiameti "kummitempliks" ning jätta eraõiguslikud isikud kaitseta riigivõimu omavoli eest. Tugev moraalne hukkamõist on suunatud Venemaa sõjapidamist toetavale äritegevusele.

Peamised vastased on valitsuse ministrid (Peaminister, Minister) ja Siseministeerium, kelle poliitilist loogikat ja otsuseid vaidlustatakse. Kriitika on suunatud poliitilisele sisule (madalapalgaline tippspetsialist) ja menetluslikele puudustele (julgeolekuanalüüsi varjamine või kättesaamatus). Vastuseisu intensiivsus on mõõdukas, väljendudes nõudmistes ja kahtluse väljendamises.

Peamine vastasseis on suunatud valitsusele ja selle rahanduspoliitikale, mida kritiseeritakse majandust kahjustava ja kodanikke kiirlaenude võtmisele sundivana. Kriitika on poliitikapõhine ja intensiivne, seades kahtluse alla riikliku krediidiregistri loomise mõtte, kui see hakkab konkureerima eraettevõtlusega.

Peamine vastane on minister (Signe) ja valitsuse perepoliitika suund. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilisest ebaõnnestumisest (iibe mittetõstmine) kuni isiklike süüdistusteni (paljulapseliste perede halvustamine). Vastuseis on tugev valitsuse propageeritud eeskujudele, eriti samasooliste abielude võrdsustamise teemal.

Peamine vastane on Valdo Randpere ja tema esindatav komisjon, keda kritiseeritakse riikliku järelevalve tõhustamise vastustamise eest. Kriitika on suunatud nii poliitilisele sundolukorrale (erakonna surve) kui ka sisulisele vastuseisule tõhususe suurendamisele. Kasutatakse isiklikku sarkasmi vastase positsiooni õõnestamiseks.

Vastuseis väljendub kahtluses, kas valitsus on teinud piisavalt eeltööd ja kaasanud asjakohaseid osapooli. Kriitika on protseduuriline, suunatud teabe puudumisele või konsultatsiooni eiramisele, mitte isiklik.

Peamine kriitika on suunatud valitsuskoalitsioonile, eriti peaministrile Kaja Kallasele ja sisserännet propageerivatele ministritele (Signe Riisalo, Tiit Riisalo). Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitilistele vigadele (peretoetuste kärped) ja protseduurilisele ebakompetentsusele (eelarvevahendite puudumine sisserändajate integratsiooniks, "peataolek"). Valitsuse tegevust kirjeldatakse kui riigi viimist "väljasuremiskursile".