Täiskogu istungite kaupa: Martin Helme

Kõne ei sisalda kriitikat ega identifitseeri vastaseid, keskendudes pigem eelnõu sisulisele hindamisele. Ebapiisav andmestik.

Otsest vastast ei nimetata, kuid kõneleja viitab kaudselt kolleegidele, kes peaksid kaaluma heade eelnõude toetamist, mis viitab poliitilisele erimeelsusele. Kriitika on suunatud poliitilisele otsustusvõimetusele toetada majanduslikult kasulikke ettepanekuid.

Peamine vastane on Reformierakond ja valitsus tervikuna, keda süüdistatakse turumajandusest loobumises, plaanimajanduse kehtestamises ja Eesti hävitamises. Kriitika on intensiivne ja ideoloogiline, ulatudes süüdistustest valetamises ("lugege mu huultelt") kuni valitsuse kiiremas korras lahtisaamise nõudmiseni.

Peamine vastane on valitsus ja peaminister, keda kritiseeritakse majandusliku ebaõnnestumise (inflatsioon, energiakriis) ja ebamõistlike otsuste eest. Kriitika on terav ja sisaldab nii poliitilisi (maksupoliitika, kontrolli vähendamine) kui ka isiklikke rünnakuid (peaministri ebakompetentsus, vastaste mõistuse kaotamine). Kompromissivalmidust ei ilmne, vaid kutsutakse üles toetama vastasfraktsiooni eelnõusid.

Tugev opositsiooniline hoiak on suunatud valitsuskoalitsioonile (Reformierakond, Eesti 200, Sotsid) ja kritiseeritakse ka Isamaad, kuna nad hääletasid pronkssõduri eemaldamise ettepaneku vastu või ei toetanud seda. Kriitika on suunatud nii konkreetsele poliitilisele tegevusetusele (monumendi puutumata jätmine) kui ka strateegilistele vigadele kaitseplaneerimisel. Valitsust süüdistatakse ettekäänete otsimises ja ebakindluses.

Peamised vastased on Kaja Kallas ja Reformierakonna valitsus, keda süüdistatakse riigikaitse nõrgestamises ja massiimmigratsiooni lubamises. Eraldi kritiseeritakse siseminister Lauri Läänemetsa ja sotsiaaldemokraate "Slava Ukraini" skandaali uurimise poliitilise takistamise eest. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilistest otsustest (Rail Baltic) kuni isiklike süüdistusteni ebaaususes ja valetamises.

Peamine vastane on valitsus ja Reformierakonna fraktsioon, keda kritiseeritakse nii protseduuriliste rikkumiste kui ka ideoloogiliste hoiakute eest ("sookaardiga lajatamine"). Süüdistab riiki laste enda omaks kuulutamises ja vanemlike õiguste piiramises. Vastuseis on intensiivne ja sisaldab isiklikke hinnanguid vastaspoolele.

Peamised vastased on valitsus ja koalitsioonisaadikud, keda kritiseeritakse kehvade otsuste tegemise ja opositsiooni eelnõude mittetoetamise eest. Kriitika on suunatud nii poliitilisele sisule (Aafrika plaan) kui ka esinejate siirusele ("ebasiirad ettekanded"). Ta kritiseerib ka EKRE inimeste puudumist komisjoni koosolekult, kuigi see on pigem protseduuriline märkus.