Täiskogu istungite kaupa: Mart Helme

Kõnestiil on väga konfronteeriv, emotsionaalne ja süüdistav, kasutades teravat moraalset hukkamõistu (moraalitu, julm). Kõneleja toetub isiklikule kogemusele (töömehetee algus 14-aastaselt) ja kasutab retoorilist mõttemängu, et illustreerida poliitika julmust haavatavate eakate suhtes. Apellatsioonid on suunatud peamiselt paatosele ja eetilisele õiglustundele, mitte niivõrd andmetele.

Kõneleja stiil on konfronteeriv ja emotsionaalselt laetud, kasutades tugevat moraalset keelt (nt abordi nimetamine mõrvaks). Kasutatakse loogilist apellatsiooni (institutsioonide mandaatidele viitamine) ja retoorilist võtet *reductio ad absurdum* (enesetapjatele ja narkomaanidele pealemaksmise võrdlus). Toon on terav ja taunib vastaspoole argumente kui absurdseid.

Kõnestiil on väga võitluslik, süüdistav ja tungiv, kasutades tugevaid väljendeid nagu "omavoli" ja "lendab prügikasti". Argumentatsioon on suuresti loogiline ja juriidiline, tuginedes Riigikohtu materjalidele, Villu Kõve eriarvamustele ning põhiseaduse sätetele. Samas väljendatakse sügavat isiklikku usaldamatust valimisteenistuse vastu ja viidatakse Norstati küsitlusele, et näidata avalikkuse usalduse puudumist.

Retooriline stiil on kriitiline ja skeptiline, kasutades irooniat ministri aadressil, viidates talle kui "poole kohaga ka Ukraina kultuuriministrile". Toon on murelik ja hoiatav, rõhutades integratsiooni ebaõnnestumise tõsiseid tagajärgi rahvusriigile. Kasutatakse retoorilisi küsimusi, et rõhutada integratsiooniprotsessi ebarealistlikkust ja ebaselgust.

Kõneleja stiil on äärmiselt võitlev, agressiivne ja isiklikke rünnakuid sisaldav, nimetades ministrit käituda oskamatuks ja "universumi direktoriks". Kasutatakse emotsionaalseid ja hüperboolseid väljendeid (nt "mudaliigasse", "tati ja traadiga paikamine") ning toon on äärmiselt kriitiline ja pessimistlik. Apellatsioonid on peamiselt emotsionaalsed, rõhutades korruptsiooni ja riigi lagunemist, mitte niivõrd andmepõhised.

Kõneleja stiil on väga võitluslik, emotsionaalne ja süüdistav, kasutades teravaid väljendeid nagu "silmakirjalikud" ja "hullumeelne riik". Apellatsioonid on peamiselt väärtuspõhised (rahvuslik uhkus, põhimõttekindlus), eirates statistilisi andmeid ja nimetades neid "abrakadabra jutuks". Toon on äärmiselt kriitiline ja resoluutne, nõudes asjade tegemist lihtsalt ja põhimõttekindlalt.

Retooriline stiil on terav, konfronteeriv ja dramaatiline, kasutades tugevaid poliitilisi süüdistusi nagu "autoritaarsus" ja "võimu agoonia". Kõneleja esitab oma seisukohti pigem emotsionaalsete ja väärtuspõhiste hinnangutena, rõhutades vajadust fikseerida olukord protokolli huvides. Toon on kiireloomuline ja hoiatav.

Kõneleja stiil on konfronteeriv, skeptiline ja emotsionaalselt laetud, kasutades tugevaid süüdistusi ja ajaloolisi analoogiaid (kolonisaatorid, orjade vedu) valitsuse poliitika kritiseerimiseks. Kasutatakse retoorilisi küsimusi ja intensiivset keelt, et rõhutada valitsuse tegevuse ebaeetilist olemust.

Stiil on väga võitlev, süüdistav ja emotsionaalne. Kasutatakse tugevaid ja laetud termineid (nt "marionettvalitsus," "demagoogia," "venestav peaminister") ning esitatakse vastaspoolele isiklikke süüdistusi, sealhulgas "eestlaste vihkamises" või "võõraviha" süüdistuste tagasi lükkamises. Keskendutakse vastaja korrale kutsumisele ja protseduuriliste rikkumiste esiletoomisele, kuna vastaja ei püsi teemas.

Stiil on äärmiselt võitlev, süüdistav ja emotsionaalne, kasutades tugevaid isiklikke rünnakuid (nt Kallas, Läänemets) ja ajaloolisi paralleele (Kompartei pärispatt, Nõukogude sisseränne). Kõneleja nõuab vastajatelt korduvalt konkreetseid definitsioone (euroopalikud väärtused, sõja võit), süüdistades valitsust propagandas ja ebamäärasuses. Kasutatakse otsekoheseid ja kohati labaseid väljendeid ("ärge toppige oma punaseid hilpe teistele ümber," "põmmpäisus").