Täiskogu istungite kaupa: Mart Helme

Peamine vastane on valitsus ja minister, keda kritiseeritakse teravalt poliitika moraalituse ja eakate diskrimineerimise eest. Rünnakute intensiivsus on kõrge, süüdistades valitsust selles, et nad elavad eelmise põlvkonna loodud rikkuse peal, kuid ajavad rahvast vaesusesse ja kerjamise olukorda. Kriitika on suunatud poliitika moraalsetele ja sotsiaalsetele tagajärgedele.

Peamised vastased on valitsus ja Reformierakond, keda kritiseeritakse nii poliitiliste prioriteetide (demograafia, abortide rahastamine) kui ka varasema ebakohase käitumise eest Riigikogu saalis. Kritiseeritakse ka Eesti Panka mandaadi ületamise eest kliimapoliitikaga tegelemisel. Kriitika on intensiivne ja kompromissitu, lükates vastaspoole argumendid kategooriliselt tagasi.

Peamised vastased on koalitsioon, Riigikogu juhatus ja Valimisteenistus, keda süüdistatakse seaduste rikkumises ja omavolis. Kriitika on intensiivne ja peamiselt protseduuriline ja õiguslik, keskendudes võimu delegeerimisele ja valimisteenistuse personali väidetavale kallutatusele (Reformierakonna juhatusele vastuvõetavus). Vastuseis on absoluutne, kuna kõneleja väidab, et e-valimiste süsteem on tekitanud ebalegitiimseid valitsusi.

Vastasseis on suunatud valitsusele ja ministrile, keda kritiseeritakse liigse Ukraina teemade rõhutamise eest ja ebarealistlike integratsiooniplaanide pärast. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitika pikaajalisele ebaõnnestumisele, viidates suutmatusele integreerida mitte-eestlasi 30 aasta jooksul.

Peamised vastased on Kliimaministeerium, Reformierakond ja valitsus, keda süüdistatakse riiklikus lammutustöös ja korruptiivsete skeemide kokku keevitamises. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilisest ebakompetentsusest (teedeehitus, energia) isiklike rünnakute ja demokraatia normide rikkumiseni (valimisvõltsing, korruptiivne linnavalitsuse moodustamine). Valitsust peetakse valimisvõltsingu tulemusena ebanormaalseks ja ebaseaduslikuks, mis välistab igasuguse sisulise koostöö.

Peamine vastasseis on suunatud valitsuskoalitsioonile, keda süüdistatakse silmakirjalikkuses, vingerdamises ja topeltstandardites. Kriitika laieneb Riigikogu juhatusele seadusevastaste otsuste tegemise eest ning Riigikohtule ja õiguskantslerile, keda kõiki peetakse topeltstandardite levitajateks. Vastastele heidetakse ette ka poliitilist oportunismi ja vaadete muutmist ("ühest erakonnast teise hüpanud").

Vastasseis on suunatud otseselt praegusele koalitsioonile ja nende tegevusele Riigikogu juhatuse valimisel. Kriitika on intensiivne ja protseduuriline, süüdistades võimu autoritaarsuse suunas liikumises ning Jüri Ratase valimisega kontrollitud opositsiooni loomises. Kriitika on fundamentaalne ja ei jäta ruumi kompromissidele.

Peamine vastasseis on suunatud "praegusele valitsusele", keda süüdistatakse kolonisaatorlikus poliitikas ja Ukraina kriisi ärakasutamises Eesti demograafiliste probleemide lahendamiseks. Kriitika on intensiivne, keskendudes poliitika eetilistele ja moraalsetele aspektidele.

Peamine vastane on Reformierakond ja peaminister Kaja Kallas, keda süüdistatakse demagoogias, teemas püsimatuses ja "marionettvalitsuse" esindamises. Kriitika on intensiivne, isiklik ja poliitilist tahet kahtluse alla seadev, väites, et valitsus ei ole saanud oma "peremeestelt" suuniseid. Vastaseid süüdistatakse ka Eesti rahva vara loata ärakinkimises.

Peamised vastased on Kaja Kallas, Lauri Läänemets ja Reformierakonna juhitav koalitsioon. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitikast (massiimmigratsioon) isiklike rünnakuteni (ebakompetentsus, diktsioon, punaste hilpude kandmine). Kompromiss on välistatud, kuna valitsus on kõneleja hinnangul tallanud jalge alla põhiseaduse ja seadused, mistõttu "normaalsus" Riigikogus ei taastu.