Täiskogu istungite kaupa: Mart Helme

Peamine vastane on Reformierakond ("Refi ikke bande") ja Kliimaministeerium, eriti Yoko Alender. Kriitika on intensiivne ja isiklik, keskendudes ebakompetentsusele, korruptsioonile (Nordica, tuulepargid, kaitsekulud) ja protseduurilisele eiramisele (vastuste andmata jätmine). Vastaseid nimetatakse "mafioosseks jõuguks" ja "vargaerakondadeks", ähvardades neid hävitamise ja kohtu alla minekuga, mis välistab kompromissi.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon, keda kritiseeritakse sisulise eelnõu tagasilükkamise eest poliitilistel põhjustel ja "tuima panemise" eest. Kriitika on intensiivne, süüdistades koalitsiooni kodu- ja töökorra rikkumises ning maaelanike süüdistamises nende olemasolus ("ise oled süüdi"). Kõneleja hoiatab, et koalitsiooni tegevus ohustab riigi pikaajalist jätkusuutlikkust.

Peamine vastane on Reformierakond ja selle valitsus, keda süüdistatakse korruptsioonis, riigi raha vastutustundetus raiskamises ja ebanormaalse režiimi loomises. Kriitika on väga intensiivne, keskendudes nii poliitilistele ebaõnnestumistele kui ka isiklikule käitumisele (PM Ukrainas viibimine Vabariigi aastapäeval). Kompromiss on välistatud, nõutakse tagasiastumist ja õiguskaitseorganite sekkumist.

Peamine vastane on valitsev koalitsioon, keda süüdistatakse poliitilises konjunkturismis, korrumpeerunud "kulissidetagustes sobingutes" ja suvaõiguse kehtestamises. Kriitika on intensiivne, ulatudes menetluslikest (põhiseaduse moonutamine) kuni ajalooliste (kirikuvarade loovutamine) süüdistusteni, ning koalitsiooni nimetatakse rahva poolt "absoluutselt vihatuks ja põlatuks".

Peamine vastane on praegune valitsus, keda kritiseeritakse tegevusetuse, poliitilise tahte puudumise ja varasemate plaanide nurjamise eest, viidates ka "süvariigi" sekkumisele. Kõneleja ründab teravalt ka ideoloogilisi vastaseid, süüdistades neid "liberaalideoloogilises purismis" ja kultuurisõjas, mis seab ohtu Eesti julgeoleku. Ta nimetab eelnõu pooldajaid Eesti Vabariigi "kõige suuremaks julgeolekuohuks."

Peamine vastasseis on suunatud valitsuskoalitsioonile ja peaministrile, keda süüdistatakse demagoogias, julgeolekuohu eiramises ja alusetutes isiklikes solvangutes (9. mai tähistamise süüdistus). Kritiseeritakse ka varasemaid poliitilisi otsuseid (Toomas Hendrik Ilvese aegne Venemaa positiivse hõlvamise poliitika) ja opositsioonikolleegide (Isamaa) osalust kirikuolukorra tekitamises. Rünnakud on intensiivsed ja kompromiss on välistatud, nõudes teema kohest mahavõtmist.

Vastasseis on äärmiselt intensiivne ja kompromissitu, suunatud peaministri ja Reformierakonna vastu, keda süüdistatakse korruptsioonis ja kriminaalses tegevuses. Kriitika laieneb koalitsioonipartneritele (sotsid ja Eesti 200), keda peetakse kaasosalisteks riiklust hävitavas tegevuses. Rünnakud on nii isiklikud, poliitilised kui ka protseduurilised, nõudes peaministri viivitamatut tagasiastumist.

Peamised vastased on sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets ja kaudselt endine president Toomas Hendrik Ilves. Kriitika on intensiivne ja keskendub vastaste ebaaususele ("vale") ning varasematele vigastele poliitilistele otsustele, mis puudutavad kirikute alluvust. Kompromissivalmidust ei ilmne, vaid rõhutatakse protesti ja süüdistamist.