Täiskogu istungite kaupa: Helle-Moonika Helme

Peamine kriitika on suunatud Reformierakonna vastu, keda süüdistatakse projekti halvas juhtimises ja prioriteetide vales seadmises. Kriitika on poliitika- ja menetluspõhine, eriti seoses julgeolekuekspertide kaasamise ja projekti tegeliku kasu puudumisega. Vastasseis on intensiivne, nimetades projekti otseselt mõttetuks.

Peamine vastane on peaminister ja valitsuskoalitsioon, keda kritiseeritakse nii poliitiliste otsuste (maksutõusud, laenamine) kui ka moraalse legitiimsuse pinnalt. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust valetamises, silmakirjalikkuses ja rahva tahte eiramises, viidates madalale toetusprotsendile (13,8%).

Vastasseis on suunatud keskvalitsuse ja varasema valitsuse poliitiliste otsuste vastu, eriti seoses maamaksu piirangute kaotamise ja strateegiliste ettevõtete müügiga. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, seades kahtluse alla valitsuse ettenägelikkuse ja järelevalve.

Peamised vastased on umbusaldatav minister ja valitsev koalitsioon, keda kritiseeritakse isikliku vastutuse puudumise ja toolist kinnihoidmise eest. Kriitika on intensiivne ja puudutab nii ministri töö mittetegemist kui ka valitsuse plaanitavaid seadusemuudatusi, mida peetakse Eesti õigussüsteemi ja suveräänsust ohustavateks. Kompromissivalmidust ei ilmne, nõutakse tagasiastumist ja seadusemuudatuste tagasivõtmist.

Peamine vastane on valitsus ja selle ministrid, keda kritiseeritakse teravalt nii isikliku ebakompetentsuse kui ka teadliku hirmu külvamise eest. Kriitika on intensiivne ja süüdistab valitsust sõjaohu kasutamises võimul püsimise tööriistana, et õigustada maksutõuse ja kärpeid. Kriitika on suunatud ka riigi peastrateegidele, kes väidetavalt hirmutavad meelega.

Peamine vastasseis on suunatud valitsusele ja Kaitseministeeriumile, keda süüdistatakse rahva raha raiskamises ja ebaaususes. Kriitika on intensiivne, hõlmates nii poliitilist sisu (kaitsetahte vähendamine) kui ka protseduurilist täpsust (nõudes ministri ja juhataja eksimuse tunnistamist). Kompromissivalmidust ei ilmne, vaid nõutakse vastaste eksimuste õiendamist.

Peamine kriitika on suunatud "riigi" vastu, keda süüdistatakse konkreetse abi puudumises ja karude arvukuse ohjeldamise plaani puudumises. Kriitika on poliitika- ja tulemuspõhine, rõhutades riigivõimu suutmatust tulla appi kannatavatele tootjatele.

Peamised vastased on valitsus ja koalitsioonierakonnad, keda kritiseeritakse nii sisuliste otsuste (nt vangide import, koolide sulgemine) kui ka Riigikogu töökorralduse eest. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust kiirustamises ja avalikkuse eest asjade varjamises (nt vangide teema). Samuti kritiseeritakse koalitsioonisaadikuid (Alender, Svet) põhiseaduse eiramise ja eelnõude salastamise ideede eest.