Täiskogu istungite kaupa: Andre Hanimägi

Retooriline stiil on tõsine, formaalne ja loogiline, rõhutades pragmaatilist vajadust julgeoleku järele, tasakaalustades seda humanitaarsete väärtustega. Kasutatakse faktipõhiseid argumente, viidates naaberriikide otsustele ja Ukraina kogemusele, et põhjendada konventsioonist taganemist. Pöördutakse nii Riigikogu kolleegide kui ka "välismaa sõprade" poole, andes selge sõnumi Eesti kaitsetahtest.

Stiil on formaalne, analüütiline ja protseduuriline, keskendudes komisjoni arutelude ja õiguslike vaidluste kokkuvõtmisele. Püüab säilitada neutraalsust ja loogilist argumentatsiooni, vastates samas teravalt poliitilisele retoorikale (nt süüdistusele, et riik võitleb nunnadega). Rõhutab korduvalt, et seaduse eesmärk on mõjutustegevuse takistamine, mitte usu piiramine.

Retooriline stiil on küsitlev ja murelik, keskendudes loogilistele ja protseduurilistele argumentidele poliitilise vastutuse ja eelarve tagamise teemal. Kasutatakse formaalset keelt ja pöördutakse otse ministri poole, nõudes selgitusi poliitiliste hoobade kohta. Toon on analüütiline, mitte emotsionaalne.

Stiil on formaalne, analüütiline ja ettevaatlik, kasutades loogilisi argumente ja statistikat. Kõneleja esitab ministrile korduvalt probing-küsimusi, et selgitada valitsuse tegelikku eesmärki (bürokraatia vs relvade hulga suurendamine). Ta kasutab välismaa praktika ja uuringutele viitamist, et rõhutada oma seisukoha tõsidust ja potentsiaalseid ohte.

Stiil on formaalne ja konstruktiivne, pöördudes lugupidavalt aseesimehe ja ministri poole. Kõneleja kasutab moraalset ja emotsionaalset apellatsiooni, rõhutades eakate petmise põlastusväärsust. Samas on esitlus loogiline, pakkudes välja konkreetseid poliitilisi lahendusi (tegevuskava loomine) ja paludes ministeeriumi mõtteid.

Retooriline stiil on formaalne ja otsene, esitades ministrile mitu konkreetset ja teravat küsimust. Toon on nõudlik ja keskendub läbipaistvuse saavutamisele, eriti seoses koalitsioonipartneri väljaöeldud "jõhkrate kärbetega".

Kõneleja stiil on otsene, kriitiline ja nõudlik, kasutades retoorilisi küsimusi valitsuse tegevusetuse ja viivituste kritiseerimiseks (nt "kaua tehtud kaunikene"). Rõhk on loogilisel argumentatsioonil ja nõudmisel, et poliitilised otsused oleksid kinnitatud põhjalike analüüsidega, mitte poliitilise "jauramisega". Toon on murelik regionaalpoliitiliste tagajärgede pärast.