Täiskogu istungite kaupa: Kalle Grünthal

Peamised vastased on koalitsioon, sotsiaaldemokraadid ("sotsid") ja konkreetne kolleeg Andre Hanimägi, keda ta nimetab digitaalse koonduslaagri pooldajaks. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilisest vastuseisust (Rail Baltic, jälgimissüsteem) süüdistusteni ebaseadusliku jälitustegevuse toimepanemises. Kompromissivalmidust ei väljendata, vaid nõutakse ebaseaduslike tegevuste lõpetamist ja lepingutest lahkumist.

Otsene kriitika on suunatud Reformierakonna vastu mootorsõidukimaksu eelnõu ajastamise blokeerimise eest ning Riigikogu juhatuse vastu ebaefektiivse tööaja kasutamise pärast. Poliitiliselt vastandutakse EL-i määrustele, mis loovad monopoli ja teenivad suurtootjate huve. Kriitika on peamiselt protseduuriline ja poliitikapõhine.

Peamised vastased on Reformierakond ja valitsus (Kaja Kallas), keda süüdistatakse maksude kehtestamises ja reitingute võltsimises. Eriti terav kriitika on suunatud president Alar Karisele ja Riigikogu "sõjaõhutajatele", keda süüdistatakse teadmatusest riigi hävitamises kaugmaarelvade kasutamise propageerimisega. Vastuseis on intensiivne ja kompromissitu, kutsudes üles valitsuse mahavõtmisele.

Tugev vastuseis on suunatud valitsusele ja koalitsioonile, keda süüdistatakse põhiseadusvastase tegevuse elluviimises ja erialase teadmise puudumises komisjonides. Eriti kritiseeritakse Sotsiaaldemokraate (Riina Sikkut) jälgimisühiskonna toetamise eest ja valitsuse ametnikke riigivastaste kuritegudele üleskutsumise eest. Kriitika on nii poliitika-, protseduuri- kui ka isiklikul tasandil (kompetentsi puudumine).

Kriitika on suunatud erinevatele ametiasutustele, kes rikkusid isikuandmete käitlemise reegleid ja jätsid kodanikud teavitamata. Vastuseis on intensiivne, kuna kritiseeritakse sanktsioonide puudumist ja nuhkimise peatamist ilma õigusliku vastutuseta. Kriitika on suunatud protseduurilistele ja õiguslikule ebaõnnestumisele.

Peamine vastane on minister, keda süüdistatakse tõe varjamises ja jäigasse narratiivi klammerdumises, mis pärineb pandeemia algusest. Kriitika on intensiivne, sisaldades nii poliitilisi süüdistusi (vaktsiinide ohutus) kui ka isiklikke rünnakuid (keeldumine debattidest ja konverentsil osalemisest). Kõneleja nõuab vastaselt otsest vastasseisu ja vastutuse võtmist.

Kriitika on suunatud protseduurile ja puudujatele, viidates madalale kohalolekule istungil. See on pigem protseduuriline kui poliitiline rünnak, mis seab kahtluse alla parlamendi liikmete töökohustuste täitmise.

Vastasseis on suunatud valitsuse ja vastutavate ministeeriumide (Kaitseministeerium) tegevuse vastu, kritiseerides nende võimet tagada riigi julgeolek ja tuvastada ohte. Kriitika on terav ja keskendub riigi kaitsevõime puudujääkidele, vihjates, et valitsus ei ole teadlik ohu tõsidusest.

Peamised vastased on Riigikogu juhatus (Lauri Hussar, Toomas Kivimägi) ja valitsuse ministrid (Kristen Michal, Margus Tsahkna). Kriitika on intensiivne ja suunatud nii poliitilistele otsustele (automaks) kui ka menetluslikele rikkumistele (komisjonide enesekorraldusõiguse ületähtsustamine). Ta süüdistab ministreid ja ametnikke avalikult valetamisest ja riigivastases tegevuses, lükates tagasi juhatuse pakutud "erandid".