Täiskogu istungite kaupa: Kalle Grünthal

Kriitika on suunatud ministeeriumi ametnikele (Aive Telling) ja endisele ministrile (Riina Sikkut), keda süüdistatakse teadmiste puudumises tuugenite kahjulikkuse kohta ning riikliku kontrolli teostamiseks vajalike seadmete ja akrediteeringute puudumises. Vastuseis on protseduuriline ja poliitiline, rõhutades regulatiivset läbikukkumist.

Peamine vastane on Reformierakonna valitsus ja koalitsioon, keda süüdistatakse Eesti ressursside mahamüümises, põhiseaduse rikkumises ja Brüsseli käsutäitjana tegutsemises. Kriitika on intensiivne ja süüdistav, süüdistades valitsust rahva väljasöömispoliitikas ja nimetades nende tegevust "jõhkruseks". Kompromiss on välistatud, kuna valitsus sõidab opositsioonist "kogu aeg üle".

Vastuseis on suunatud eelnõu puuduliku sõnastuse ja kaalutlusõiguse sisseviimise vastu, kritiseerides seda kui võimalust isikute ebavõrdseks kohtlemiseks. Kriitika on intensiivne ja poliitika-põhine, hoiatades, et seaduse rakendamisel võidakse eelistada või koormata isikuid nende ebameeldivuse alusel.

Peamised vastased on Vabariigi Valitsus ja turuosaline Bolt, keda süüdistatakse tugevas lobitöös ja monopoli taotlemises, et traditsioonilised taksod turult välja süüa. Valitsuse seisukohta nimetatakse "ainetuks" ja "kuskilt laest võetud asjaks," vihjates, et seadusi luuakse ainult teatud huvigruppide teenimiseks.

Opositsiooniline hoiak on intensiivne ja suunatud otse koalitsioonisaadikute ning Riigikogu juhatuse vastu. Kriitika on nii protseduuriline (hea õigusloome eiramise eest) kui ka poliitiline (rahva tahte eiramise ja käskude täitmise eest). Kõneleja lükkab kompromissi tagasi, nõudes Riigikogu laialisaatmist ja uusi valimisi.

Opositsiooniline seisukoht on intensiivne ja suunatud koalitsiooni (Reformierakond, Eesti 200) vastu, kritiseerides nende seaduseelnõude põhiseaduslikkust ja saadikute madalat osavõttu. Kriitika on suunatud ka valitsuse ekspertide ja ametnike kompetentsile, eriti seoses infraheli teadmistega, ning nõutakse nimeliselt vastutust. Kõneleja rõhutab, et opositsioonil oli mootorsõidukimaksu osas absoluutselt õigus.

Vastuseis on suunatud seadusandjale, kes ei järginud seaduse väljatöötamisel hea õigusloome eeskirja, jättes mõjud analüüsimata. Kriitika on range ja keskendub protseduurilistele puudustele, lükates tagasi argumendi kiireloomulisusest. Eesmärk on viia vaidlus Riigikohtusse, mis viitab kompromissivalmiduse puudumisele.