Täiskogu istungite kaupa: Varro Vooglaid

Kõne toon on kriitiline, tungiv ja kohati konfronteeriv, rõhutades, et tegemist on "hiiglasliku legitiimsusprobleemiga". Stiil on valdavalt loogiline, kasutades võrdlusi (Venemaa e-valimised, liiklusseaduse rikkumine) ja tsiteerides autoriteete, et rõhutada usalduse ja põhiseaduslikkuse prioriteetsust mugavuse ees. Kõneleja kasutab tugevaid väljendeid, viidates vastutustundetule käitumisele ja "nõiaringile" süsteemi lõpetamise takistamisel.

Retooriline stiil on teravalt kriitiline, tungiv ja kohati emotsionaalne, segades juriidilist argumentatsiooni tugevate apellidega õigluse ja vastutuse järele. Kasutatakse tugevaid metafoore (nt prokuratuur kui "hakklihamasin") ja retoorilisi küsimusi, et rõhutada ebaõiglust ja ametnike karistamatust. Toon on formaalne, kuid kirglik, nõudes olukorra viivitamatut korda tegemist.

Toon on valdavalt kriitiline, skeptiline ja murelik, eriti seoses perede kindlustunde ja riigi kaitsevõimega. Kasutatakse tugevaid emotsionaalseid väljendeid ("perekonnavaenulikud sammud", "ahned ettevõtjad", "arusaamatu praalimine") ning esitatakse valitsusele väljakutseid ja retoorilisi küsimusi. Stiil on pigem konfronteeriv ja nõuab vastutust.

Retooriline stiil on nõudlik, konfronteeriv ja tungiv, keskendudes korduvatele, konkreetsetele küsimustele, millele nõutakse jah-ei-vastuseid. Kasutatakse loogilist argumentatsiooni (analoogiat kella küsimisest) peaministri vastuste vältimise kritiseerimiseks, süüdistades teda demagoogias ja küsimustest möödahiilimises. Toon on kriitiline nii valitsuse poliitika kui ka istungi juhataja tegevusetuse suhtes.

Retooriline stiil on formaalne, kuid teravalt kriitiline ja võitluslik, kulmineerudes väitega, et Eesti ei ole praeguses olukorras demokraatlik riik. Kõneleja kasutab loogilisi argumente, tuginedes ajaloolistele sündmustele (12. märts 1934) ja põhiseaduse analüüsile, esitades samas vastastele väljakutsuvaid retoorilisi küsimusi. Toon on süüdistav ja murelik, nimetades olukorda "häbiväärseks".

Retooriline stiil on äärmiselt võitluslik, süüdistav ja terav, kasutades tugevaid väljendeid nagu "nürimeelne" peaministri vastuste kirjeldamiseks ja "roheräkitit" valitsuse poliitika kohta. Kõneleja esitab oma seisukohti tungiva tooniga, keskendudes valitsuse ebakompetentsusele, visiooni puudumisele ja avalikkusele valetamisele. Kasutatakse palju retoorilisi küsimusi ja vastandusi, et rõhutada moraalset ja põhiseaduslikku ebaõiglust.

Retooriline stiil on väga võitlev, nõudlik ja korduv, keskendudes konkreetsete vastuste kättesaamisele. Kõneleja kasutab teravat keelt, süüdistades peaministrit "udu ajamises" ja istungi juhatajat koalitsioonikaaslase kaitsmises. Apellatsioonid on peamiselt loogilised (nõudes protseduurireeglite järgimist), kuid edastatud suure emotsionaalse intensiivsusega (frustratsioon, pahameel).

Kõnestiil on formaalne ja tugineb tugevalt välise autoriteedi (Martin Ehala) põhjalikule tsiteerimisele, et anda argumentidele kaalu. Kasutatakse emotsionaalselt laetud termineid ("teoorjus") ja esitatakse terav küsimus võrdse kohtlemise kohta, mis annab toonile kriitilise ja pakilise iseloomu. Lõpetuseks esitatakse otsene küsimus vastaspoolele.

Retooriline stiil on väga võitluslik, terav ja moraalne, kasutades tugevaid sõnu nagu "riisumine," "väärastunud" ja "mõistusevastane." Kõneleja toetub sageli loogilistele argumentidele ja absurdianaloogiatele (nt soo muutmine vs. liigi või pikkuse muutmine), et rõhutada vastaste seisukohtade irratsionaalsust. Esitletakse end tões ja tervel mõistusel põhineva maailmapildi esindajana, vastandudes valitsuse "väärastunud" mõtteviisile.