Täiskogu istungite kaupa: Varro Vooglaid

Peamine kriitika on suunatud Reformierakonnale, keda süüdistatakse e-hääletamise süsteemi jätkamises oma poliitilise edu tagamiseks, ning valitsusametnikele (Justiitsminister Kalle Laanet, Õiguskantsler) nende kriitikavaba suhtumise eest. Kriitika on peamiselt protseduuriline ja poliitiline, keskendudes demokraatia põhimõtete eiramisele ja usaldusväärsuse puudumisele. Kõneleja peab vastutustundetuks ignoreerida 40% kodanike usaldamatust ning viitab valimispettuse kahtlustele.

Tugev opositsioon on suunatud Prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti (Kapo) vastu, keda kritiseeritakse võimu kuritarvitamise, alusetute süüdistuste esitamise ja mainekahju tekitamise eest. Justiitsministeeriumit kritiseeritakse tegevusetuse pärast seadusemuudatuste algatamisel, nõudes, et prokurörid, kes viivad kohtusse alusetuid süüdistusi, peaksid kaotama oma töökoha. Kriitika on nii protseduuriline (õigusvastane kinnipidamine) kui ka sisuline (seaduse ebamäärasus).

Peamised kriitika objektid on valitsuskoalitsioon, rahandusminister ja peaminister, keda süüdistatakse perede olukorra halvendamises ja ebakompetentsuses. Kriitika on suunatud nii poliitilistele otsustele (maksutõusud, toetuste kaotamine) kui ka väärtushoiakutele (abielu mõiste väärastamine). Samuti kritiseeritakse Kaitseväe juhataja avaldusi riigi kaitsevõime kohta.

Peamine vastasseis on suunatud peaministri ja valitsuse poliitika vastu, mida kritiseeritakse kui Eestit sõtta viivat. Kriitika on intensiivne, keskendudes nii sisulistele (sõtta sekkumise oht) kui ka protseduurilistele (demagoogiline vastuste vältimine) puudustele. Vastuseisu laiendatakse ka istungi juhatajale, kes ei sekku ega palu peaministril küsimustele vastata.

Tugev vastuseis on suunatud Riigikogu enamuse (koalitsiooni) ja ilmselt ka osa opositsiooni vastu, keda süüdistatakse demokraatliku riigikorralduse vastustamises. Kriitika on põhimõtteline, väites, et enamus hääletab eelnõu prügikasti, et vääramatult viia ellu ette paikapandud poliitilist programmi. Kõneleja intensiivsus on väga kõrge, deklareerides, et enamik Riigikogu liikmetest ei taha, et Eesti oleks demokraatlik riik.

Peamine vastane on peaminister Kaja Kallas ja valitsus, keda kritiseeritakse teravalt nii poliitika (toetuste vähendamine, prioriteetide väära seadmine) kui ka intellektuaalse tasandi pärast. Kriitika on intensiivne ja süüdistab valitsust süstemaatilises ettekirjutamises kodanikele (automaks, koroonaaegsed meetmed, vaenukõne kriminaliseerimine). Vastandumine on kompromissitu ja poliitiliste vastaste motiive kahtluse alla seadev.

Peamised vastased on peaminister, keda kritiseeritakse konkreetsete vastuste vältimise eest, ja istungi juhataja, keda süüdistatakse koalitsioonikaaslase kaitsmises. Kriitika on intensiivne ja keskendub nii valitsuse potentsiaalselt ohtlikule julgeolekupoliitikale kui ka parlamendi protseduurireeglite rikkumisele. Kõneleja peab vastaste käitumist ebaõiglaseks ja ebaausaks.

Vastasseis on suunatud riigi või valitsuse vastu, kes surub peale maakoolide sulgemise plaani. Kriitika on poliitikapõhine, keskendudes ebaõiglasele koormisele, mis võetakse õpilaste harrastuste ja puhkeaja arvelt. Rünnaku intensiivsus on kõrge, kasutades võrdlust sunnitööga.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon, keda kritiseeritakse teravalt poliitiliste prioriteetide (pangad vs. pered) ja ideoloogilise järjepidevusetuse eest. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilistest detailidest moraalsete süüdistusteni (ametivande rikkumine, rahva riisumise kaitsmine), nõudes valitsusest vabanemist niipea kui võimalik. Kasutatakse ka sarkasmi, küsides ministri telefoninumbrit, et edastada automaksu vastaste muresid.