Täiskogu istungite kaupa: Varro Vooglaid

Peamised vastased on eelnõu eestvedajad (sh endine siseminister Lauri Läänemets ja sotsid), keda süüdistatakse valelikkuses, sallimatuses ja õigusriigi põhimõtete eiramises. Kriitika on intensiivne ja fundamentaalne, väites, et eelnõu mitte ei kahanda, vaid kasvatab julgeolekuohte. Kõneleja kutsub üles mitte alluma riigi ebaõiglastele korraldustele.

Peamine kriitika on suunatud koalitsioonile ja kolleeg Anti Allasele, süüdistades neid reservväelaste tasustamise kaheksaks aastaks unustamises ja eelnõu kontseptuaalselt alusetus tagasilükkamises. Kõneleja kritiseerib teravalt valitsuse prioriteete, tuues esile irooniana Riigikogu liikmete iga-aastase palgatõusu. Kriitika on intensiivne ja puudutab nii poliitilisi prioriteete kui ka menetluslikke küsimusi.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon, eriti Eesti 200 (keda süüdistatakse demokraatia ideaali eiramises ja mandaadi puudumises) ning Sotsiaaldemokraadid (kelle liikmed juhivad ERJK-d). Kriitika on suunatud nii poliitikale (maksutõusud, perepoliitika) kui ka protseduuridele (põhiseaduslikkuse analüüsi puudumine). ERJK-d kirjeldatakse kui poliitiliselt kallutatud organit, kus "jäme ots on täielikult nende endi käes," ja kompromiss eelnõu osas on välistatud.

Esineja kritiseerib kaudselt praegust riiklikku poliitikat ja poliitikuid, kes ei suuda emaduse väärtustamist sõnadest tegudesse viia. Kriitika on suunatud poliitika sisu, mitte isikute või protseduuride vastu.

Peamised vastased on valitsus, endine Teadusnõukoda (Irja Lutsar) ja ravimiohutuse järelevalve eest vastutavad ametkonnad (Terviseamet, Sotsiaalministeerium), keda süüdistatakse huvide konfliktis ja vigade varjamises. Kriitika on intensiivne, nimetades valitsuse tegevust laste vaktsineerimissurve osas "jõhkraks sigaduseks" ning süüdistades meediat ja kohtuid valitsusele katte pakkumises. Kompromissivalmidus puudub, kuna nõutakse kohest uurimist ja vastutuse võtmist.

Kõneleja vastandub neile, kes lükkasid tagasi ministrite kohustusliku ilmumise eelnõu, kritiseerides nende seisukohta kui pragmaatilist ja universaalsetest reeglitest mööda minevat. Kriitika on suunatud koalitsioonierakondadele ja ministritele, kes võivad kasutada oma suveräänset õigust parlamendi kontrollist kõrvale hoidumiseks. Rünnakud on protseduurilised ja poliitilisel järjepidevusel põhinevad.

Peamine kriitika on suunatud valitsuse tegevuse vastu, eriti seoses julgeolekupoliitika ja väärtusruumi lahknevusega USA uue administratsiooniga. Kriitika on intensiivne, nimetades teatud avaldusi "mõttetuks klähvimiseks" ja heites ette Eesti huvide kahjustamist. Konkreetsete poliitikutena kritiseeritakse Ilvest ja Mihkelsoni USA-vastase retoorika eest.