Täiskogu istungite kaupa: Varro Vooglaid

Peamine vastuseis on suunatud parlamendikomisjoni enamusele, kes otsustas eelnõu häältega 5:1 tagasi lükata. Kriitika on protseduuriline, süüdistades neid probleemi pseudoprobleemiks tembeldamises ja keeldumises kaasata huvigruppe või eksperte. Vastuseis on intensiivne, viidates soovile eelnõu kohe eos tappa.

Peamine vastane on Vabariigi Valitsus, eriti Reformierakondlik valitsus, keda kritiseeritakse süstemaatiliste protseduuriliste rikkumiste eest õigusloomes. Kriitika on intensiivne ja keskendub valitsuse tahte puudumisele põhiseadust tõsiselt võtta ning rahvusriikluse ideest taganemisele. Vastuseis on suunatud nii poliitikale (homoabielu seadustamine) kui ka protseduuridele.

Peamine vastasseis on suunatud valitsuse ja julgeolekuasutuste (PPA, KAPO) tegevuse vastu, mis puudutab metropoliit Eugeni elamisloa pikendamata jätmist. Kriitika on suunatud nii poliitilisele mõistlikkusele (suhete pingestamine Venemaaga) kui ka faktilisele alusele, nõudes tõendite esitamist kirikujuhi agressori toetamise kohta. Vastuseis on intensiivne, kuna tegevust nimetatakse "kiusamiseks".

Kriitika on suunatud ametnike ja poliitikute vastu, kes ignoreerivad tõsiseid rahvatervise riske, ning neile, kes esitavad ebatäpseid andmeid maksukoormuse kohta (väites, et see on vaid 33%). Vastuseis on suunatud poliitilisele tegevusetusele, läbipaistmatusele ja suutmatusele tegeleda ühiskondlikult oluliste probleemidega. Eriti heidetakse ette ühiskondliku arutelu puudumist olulistel teemadel.

Peamine vastasseis on suunatud valitsuse ja Reformierakonna vastu, keda süüdistatakse liberaalsete põhimõtete hülgamises ja totalitaarsete meetodite rakendamises. Kriitika on nii poliitika- kui ka ideoloogiapõhine ning on intensiivne, süüdistades ministrit sisuliste vastuste andmata jätmises.

Kõneleja kritiseerib teravalt koalitsioonisaadikuid nende passiivsuse eest debatis ja eelnõude sisulise aruteluta mahahääletamise eest. Ta kritiseerib ka Justiitsministeeriumi ja valitsuse seisukohta, mis näeb ettepanekus võimude lahususe probleemi, ning laiemalt riigistruktuure (PPA, politseijuhid) vastutuse puudumise eest õigusvastaste otsuste langetamisel.

Peamine vastane on peaminister ja valitsus, keda kritiseeritakse nii poliitika (perevaenulikud sammud, demograafilise plaani puudumine) kui ka eetika ja protseduuride (vastamata jätmine, asjade kinnimätsimise kahtlus Lehtme juhtumis) pärast. Kriitika on intensiivne ja süüdistav, vihjates, et valitsuse tegelikud huvid (odav tööjõud) on Ukraina abistamise huvidest kaalukamad. Kõneleja ei näita üles soovi kompromissiks, vaid nõuab valitsuse tegevuse ausat tunnistamist.

Kriitika on suunatud koalitsiooni poliitilise kultuuri vastu, mis näeb ette opositsiooni eelnõude automaatse tagasilükkamise, sõltumata nende sisust. Ta süüdistab kehtivat regulatsiooni ideoloogilises survestamises ja alandavas kohtlemises, pidades inimkaubanduse ohtu pigem otsitud ettekäändeks. Ta kritiseerib riigivõimu lähenemist, mis eeldab kodanike ebaausust, mitte usaldust.

Andmeid pole piisavalt.