Täiskogu istungite kaupa: Aleksandr Tšaplõgin

Retooriline stiil on väga võitluslik ja süüdistav, kasutades tugevaid termineid nagu "pettus", "petturid" ja "söödalaua äärde lubatud". Apellatsioon on suunatud nii majanduslikule loogikale (konkurentsivõime) kui ka emotsioonidele (vaesumine, ebaõiglus), hoides samas formaalset Riigikogu kõne struktuuri.

Retooriline stiil on formaalne ja otsene, keskendudes loogilistele argumentidele ja konkreetsete andmete esitamisele (nt protsendid ja hinnavahed). Toon on kriitiline ja kahtlev, esitades ministrile teravaid küsimusi kehtiva energiasüsteemi ja turu aususe kohta. Emotsionaalsete apellide asemel kasutatakse andmeid ja küsimusi, mis seavad kahtluse alla poliitika aluspõhimõtted.

Retooriline stiil on võitlev ja tungiv, kasutades loogilisi argumente (majandusseadused, õigusriik) ja ajaloolisi näiteid. Toon on kriitiline, süüdistades valitsust vigade kordamises ja poliitilises kallutatuses, ning kasutab vastaste otsest nimetamist (Michal, Ligi, Taro). Kõneleja kasutab ka emotsionaalseid apelle, viidates "katastroofile" ja "ühiskonna suukorvistamisele".

Retooriline stiil on väga võitlev, kriitiline ja tungiv, kasutades tugevaid emotsionaalseid väljendeid, nagu "häbiväärsed 200 eurot" ja "hullumeelne põletamine". Kõneleja tasakaalustab loogilisi apelle (statistilised võrdlused ametnike arvu ja SKP kulutuste kohta) moraalsete apellidega sotsiaalse ebaõigluse ja vaesuse teemal. Stiil on formaalne, kuid eesmärgiga tekitada kuulajates pakilisuse ja nördimuse tunnet.

Retooriline stiil on väga ründav, kriitiline ja süüdistav, raamides olukorda kui Eesti demokraatia "kõige tumedamat perioodi". Kasutatakse nii emotsionaalseid apelle (pettus, naeruväärsus) kui ka loogilisi argumente, viidates toetusprotsentidele ja poliitilisele kultuurile teistes Euroopa riikides. Toon on formaalne, kuid nõudlik, esitades kaks otsest küsimust valitsuse tagasiastumise õiguspärasuse kohta.

Retooriline stiil on formaalne ja otsekohene, esitades ministrile järjestikuseid, nummerdatud ja konkreetseid küsimusi. Toon on analüütiline ja nõudlik, keskendudes loogilistele argumentidele ning projekti riskide ja vastutuse hindamisele.

Stiil on formaalne ("Aitäh, lugupeetud minister!"), kuid otsene ja väljakutsuv. Apellatsioon on loogiline ja andmepõhine, esitades kriitika küsimuse vormis, et kahtluse alla seada ministri teadlikkus olukorrast.