Täiskogu istungite kaupa: Rain Epler

Peamine kriitika on suunatud keskvõimu suunas, mis hoiab finantsvahendite üle otsustamisel liiga jämedat otsa enda käes. Samuti kritiseeritakse eelnõu ebaselgeid sätteid (nt arhitektuuriline sobimatus), mis võivad viia kohalikes omavalitsustes meelevaldse keeldumiseni. Kriitika on poliitika- ja menetluspõhine ning mõõduka intensiivsusega.

Peamised kriitika objektid on valitsus tervikuna, eriti minister Sutt ja istungi juhataja Hussar. Kriitika on nii poliitiline (energeetika ebastabiilsus, sotsiaalsete standardite langetamine) kui ka isiklik/protseduuriline (Hussari "egoprojekt," Suti "helikopteri pealt" vaade). Opositsioon on intensiivne, nõudes eelnõude tagasivõtmist ja välistades kompromissi valitsuse pakutud raamistikuga.

Peamine kriitika on suunatud peaministrile ja tema meeskonnale, süüdistades neid "armastuses juhuelektri arenduste vastu" ja suutmatuses koguda adekvaatset ekspertteavet. Lisaks kritiseerib ta protseduuriliselt Riigikogu esimeest, märkides, et too kipub esinema laitusega, kui küsimused talle ei meeldi. Kriitika on peamiselt poliitikapõhine ja protseduuriline.

Peamised vastased on Sotsiaaldemokraadid, keda kritiseeritakse teravalt kõrgete maksude (sh automaks, varamaks) ja väärarusaamade ("kaatrite ostmine") propageerimise eest. Valitsust kritiseeritakse eelnõude tagasipööramise ja valimiseelsete trikkide kasutamise eest, samuti Euroopa Komisjoni tehnokraatidele liigse kontrolli andmise eest.

Kõneleja on tugevalt opositsioonis Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200-ga, süüdistades neid valetamises, silmakirjalikkuses ja Eesti riigi eesmärkide mittemõistmises. Kriitika on nii poliitiline (eelarve, rohepööre) kui ka isiklik/protseduuriline (poliitikute valimisliitudesse peitumine, puudumine hääletustelt, Läänemetsa palgatõus). Ta kasutab äärmuslikke väljendeid, et rõhutada vastaste moraalset ja poliitilist sobimatust riigitüüri juures.

Peamine vastasseis on suunatud rahandusministri ja valitsuse majandusjuhtimise vastu. Kriitika on suunatud nii konkreetsetele eelarveotsustele kui ka ministri katsele kritiseerida sõltumatuid majandusanalüütikuid (Konjunktuuriinstituut) ja äriringkondi. Kriitika intensiivsus on kõrge, nõudes konkreetseid näiteid ministri tegevuse kohta.