Täiskogu istungite kaupa: Riina Solman

Peamine vastasseis on suunatud valitsusele ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, keda süüdistatakse perede toimetuleku kahjustamises ja rahvastikupoliitika eiramises. Kriitika on nii poliitika- (kärped, automaks) kui ka isiklikul tasandil (ministri üleolevus ja kriitika mittesoovimine). Valitsuse tegevust nimetatakse puudulikuks, lühinägelikuks ja lausa kahjulikuks.

Peamine vastane on siseminister, keda kritiseeritakse teravalt varasemate seisukohtade (vastuseis eestikeelsele õppele ja relvade ärakorjamisele) ning praeguse poliitilise motivatsiooni (häälte püüdmine) eest. Kriitika on nii poliitika- kui ka isikupõhine, süüdistades ministrit ebakindlates ja julgeolekuhinnangutest mittelähtuvates hoiakutes.

Kriitika on suunatud riigi suutmatusele lõimida immigrantrahvastikku ja parlamendi suutmatusele saavutada konsensust vajaliku seaduse vastuvõtmiseks. Kaudselt kritiseeritakse ka neid otsustuskogusid, mis ei ole suutnud vältida Kremli-meelseid ilminguid ja mõjutustegevust, vastandades Eestit Lätiga.

Peamine vastane on Eesti 200 erakond ja selle juhtfiguurid (Margus Tsahkna, Kristina Kallas, Tiit Riisalo, Riigikogu esimees), keda süüdistatakse süstemaatilises ebaõnnestumises ja ebaeetilises käitumises. Kriitika on intensiivne, keskendudes nii poliitilisele sooritusele (lubaduste täitmata jätmine) kui ka isiklikule aususele (kaubamärgi vargus, kokkuleppeta kopeerimine). Kompromissi võimalust ei mainita, vaid nõutakse selget eetilist sõnumit.

Kõneleja kritiseerib teravalt ministrit ettevõtjate ettepanekute eiramise ja demagoogia kasutamise eest, võrreldes toidutootjaid tubakatootjatega. Ta ründab ka kaasliiget Juku-Kalle Raidi ebakohaste hinnangute andmise ja kultuuriloo mittetundmise eest, süüdistades teda usklike tunnete solvamises. Kriitika on suunatud nii poliitilisele sisule, protseduuridele kui ka isiklikule käitumisele saalis.