Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Andmeid pole piisavalt

Retooriline stiil on tungiv, kriitiline ja murelik, eriti valitsuse rahanduspoliitikat hukka mõistes, kasutades teravaid hinnanguid ("blufitud," "käpardlik kurss"). Apellatsioonid on peamiselt loogilised ja faktipõhised, toetudes suurtele rahalistele näitajatele ja defitsiidi prognoosidele, et rõhutada olukorra tõsidust.

Retooriline stiil on tõsine, tungiv ja kriitiline, rõhutades olukorra tõsidust ja eksisammu tegemise ohtu. Kasutab loogilisi ja andmepõhiseid argumente, esitades valitsusele otseseid ja nõudlikke küsimusi meetodite ja trajektoori kohta ("Kuidas siis riik on võimeline jõudma madalama defitsiidini, mis meetoditega?").

Retooriline stiil on väga võitluslik, kriitiline ja tungiv, süüdistades valitsust valetamises, ebakompetentsuses ja majanduse lagastamises. Kõneleja tasakaalustab emotsionaalseid süüdistusi (paanika, usalduse puudumine) loogiliste argumentidega, tuginedes konkreetsetele majandusandmetele ja statistikale. Ta kasutab otseseid küsimusi ja teravaid isiklikke rünnakuid ministrite suunas, süüdistades neid ärevuses ja emotsionaalsuses.

Retooriline stiil on äärmiselt kriitiline, süüdistav ja tungiv, kasutades tugevaid hinnanguid (nt "katastroofilised numbrid", "käpardlik poliitiline agenda", "tohuvabohu"). Kõneleja toetub loogilistele argumentidele ja statistikatele, et rõhutada majanduse madalseisu tõsidust ja valitsuse tegevusetust. Ta alustab emotsionaalse pöördumisega "Armas Eesti rahvas" ja kritiseerib koalitsiooni saalist lahkumist kui usalduse puudumise märki.

Kõneleja stiil on väga võitluslik, dramaatiline ja süüdistav, kasutades korduvalt sõnu nagu "argpükslik", "vassib" ja "hämama". Ta kasutab tugevaid loogilisi ja juriidilisi argumente, põimides need emotsionaalsete apellidega usalduse kaotamise teemal. Kõne on formaalne, kuid sisaldab teravaid kujundeid (nt "mõisaköie kultuur" ja sündmuste kirjeldamine "tundide perspektiivis, nagu filmis").

Retooriline stiil on teravalt konfronteeriv ja kriitiline, kasutades tugevaid negatiivseid hinnanguid ("kehvakene," "vastutustundetu"). Kõneleja esitab oma kriitikat heatahtliku nõuandena, kuid süüdistab peaministrit otseselt faktidega valesti opereerimises ja sõnade ning tegude lahkuminekus. Apellatsioon on peamiselt loogiline ja andmepõhine, nõudes peaministrilt konkreetsete numbriliste tõendite esitamist väidetava kokkuhoiu kohta.

Retooriline stiil on konfronteeriv, kriitiline ja otseselt küsitlev, esitades rahandusministrile väljakutse oma tegevust kaitsta. Kõneleja tugineb loogilistele argumentidele ja ametlikele dokumentidele, rõhutades olukorra pretsedenditust Eesti vabanemisjärgses poliitikas.

Retooriline stiil on valdavalt kriitiline ja konfronteeriv, nõudes ministritelt konkreetseid numbreid ja selgitusi. Kasutatakse tugevaid ja iroonilisi väljendeid ("juhtimismüra", "uued punased") ning rõhutatakse nii loogilisi (halduskulu raiskamine) kui ka emotsionaalseid apelle (korrale kutsumine, väärikus). Kõneleja on formaalne, kuid terav, kritiseerides otseselt istungi juhataja käitumist.