Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Retooriline stiil on ametlik, kriitiline ja veenev, keskendudes institutsionaalsele aususele ja vajadusele taastada parlamendi autoriteet. Kõneleja kasutab loogilisi argumente parlamendi töö halvenemise kohta, kuid lõpetab otsese apellatsiooniga saadikutele, rõhutades nende vabadust hääletada salajasel hääletusel südametunnistuse järgi.

Retooriline stiil on tõsine, formaalne ja tungiv, rõhutades parlamendi vastutust kriitilistel hetkedel ja hoiatades läbikukkumise eest. Kasutatakse nii loogilisi argumente (õigusselgus) kui ka tugevaid emotsionaalseid üleskutseid (rahvuslikud huvid, südametunnistus), et suunata otsuseid kõrvale päevapoliitilisest kirest.

Stiil on formaalne ja analüütiline, kuid teravalt kriitiline ja küsitlev, esitades peaministrile otseküsimusi. Kasutatakse loogilisi argumente, mis on põimitud irooniliste või kriitiliste tsitaatidega (presidendi "balalaika" võrdlus) rünnaku võimendamiseks. Kõneleja nõuab selgust nii poliitilise ebaselguse kui ka tundlike eetiliste teemade kohta.

Kõnestiil on kiireloomuline, kriitiline ja autoriteetne, rõhutades valitsuse tegevusetuse kahetsusväärsust. Kasutatakse tugevaid loogilisi argumente, viidates seadustele (Riigipiiri seadus) ja naaberriikide praktikale (Soome, Läti), ning samal ajal ka emotsionaalset raamistikku (Estlink 2 purustamine kui "väga suure mõjuga terroriakt"). Toon on formaalne, kuid sisaldab teravaid vastuväiteid ja iroonilisi märkusi varasemate ministrite otsuste kohta.

Stiil on formaalne, analüütiline ja samas teravalt süüdistav, eriti koalitsiooni aadressil, keda süüdistatakse sõnade ja tegude lahknevuses ning "sõnavahu" tootmises. Kasutab nii loogilisi juriidilisi apelle (vajadus teadliku otsuse järele) kui ka emotsionaalseid süüdistusi poliitilise usalduse puudumises. Esineb eneseteadlikult "Eesti Vabariigi nõudliku kodaniku" positsioonilt.

Kõneleja retooriline stiil on teravalt süüdistav ja nõudlik, rõhutades valitsuse tegematajätmisi ja nimetades poliitilist juhtkonda argpüksluseks. Ta kasutab loogilisi apelle, tuginedes konkreetsetele faktidele, kuupäevadele ja ametlikele dokumentidele, et näidata poliitilise juhtkonna vastutuse puudumist. Toon on kriitiline ja rõhutab ajakadu.

Retooriline stiil on terav, süüdistav ja tungiv, rõhutades vajadust kiiresti tegutseda, et Eesti ei kaotaks aega. Kasutatakse tugevaid metafoore (nt "juhtimiskaos," "hegemoon," "kahe külgkorviga mootorratast ei ole vaja") ning pöördutakse peaministri poole otse ja nõudlikult ("ärge naljatage!"). Apellatsioon on peamiselt loogiline ja faktipõhine, kuid edastatud kõrge emotsionaalse intensiivsusega.

Retooriline stiil on väga võitluslik, dramaatiline ja otsekohene, kasutades sarkasmi ja irooniat ("Lubage naerda!"). Kõneleja esitab oma seisukohti tungiva tooniga, süüdistades valitsust otsustamatuses ja valetamises (nt bürokraatia vähendamise lubaduste osas). Kasutatakse nii emotsionaalseid apelle (usalduskriis, petmine) kui ka konkreetseid andmeid ja allikaid (Riigikontroll, Swedbank).