Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Peamine vastasseis on suunatud Riigikogu esimehele Lauri Hussarile, kelle tööd peetakse ebaõnnestunuks ja erapoolikuks. Kriitika on protseduuriline ja keskendub erapoolikusele, kallutatusele ning parlamendi tasalülitamisele viinud tegevusele. Vastuseis on tugev, nõudes põhimõttelist muutust parlamendi juhtimises.

Kriitika on suunatud valitsuse tegevuse vastu seoses Moskva patriarhaadi mõju katkestamise seaduseelnõuga. Valitsuse käekirja peetakse kriitilisel ajal "liialt loiuks" ja seaduseelnõu teksti "umbisikuliseks universaalseks", mis varjab tegelikku tahteavaldust. Kriitika on protseduuriline ja sisuline, keskendudes otsustusvõimetusele ja kiiruse puudumisele.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon ja peaminister, keda kritiseeritakse majanduspoliitika (maksutõusud) ja valitsuse sisemise segaduse pärast. Esineb ka terav vasturünnak koalitsiooniliikme (Marek Reinaas) vastu, kes püüdis poliitilist vastutust opositsioonile veeretada. Kriitika ulatub poliitilisest ebaselgusest kuni isiklike eetiliste küsimusteni.

Peamine kriitika on suunatud Vabariigi Valitsusele ja eelkõige endisele siseministrile Lauri Läänemetsale (SDE), kritiseerides nende otsustusvõimet ja prioriteete. Kriitika on nii poliitiline (julgeoleku eiramine Narva elanike pahameele vältimise nimel) kui ka protseduuriline (ohuhinnangu tellimine kolm kuud pärast ettepanekut). Vastuväited Reformierakonna ja Keskerakonna argumentidele lükatakse teravalt tagasi, kuid kompromissi võimalust erandite osas valitsuse pädevuses tunnistatakse.

Tugev vastuseis Vabariigi Valitsusele ja valitsuskoalitsioonile, eriti Eesti 200-le ja Kristina Kallasele. Kriitika on suunatud nii poliitikale (bürokraatia kasvatamine, hinnatõus, plaanimajanduslik kliimaseadus) kui ka menetluslikele vigadele (riigiõiguslike küsimuste möödaminnes lahendamine). Süüdistab koalitsiooni poliitilises ebaaususes ja lubaduste täitmata jätmises (Keskkonnaameti sulgemise näide).

Peamine vastasseis on suunatud Vabariigi Valitsuse poliitilise juhtkonna, eriti peaministri (Michal) ja kaitseministri (Pevkur) vastu, keda süüdistatakse Kaitseväe juhataja nõuannete eiramises. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitilistele tegematajätmistele ning vastutuse vältimisele, nimetades seda argpüksluseks.

Põhiline vastane on peaminister ja Reformierakond, keda süüdistatakse poliitilises ummikseisus, juhtimiskaoses ja kehvas poliitikas. Kriitika on suunatud nii poliitilistele otsustele (maksutõusud, julgeolekuotsuste venimine) kui ka valitsuse suutmatusele (võimetus rakendada moonahanke raha). Välistatakse igasugune koostöö valitsusega, kuna Isamaa ei soovi tulla valitsuse poliitika legitimeerijaks.

Peamine vastane on peaminister Michal ja Reformierakonna juhitud valitsus, keda kritiseeritakse teravalt juhtimise puudumise ja majandusvaenuliku poliitika eest. Opositsiooniline hoiak on põhimõtteline, välistades valitsusega liitumise, et mitte legitimeerida senist ebaõnnestunud poliitilist agendat. Kriitika on suunatud nii poliitilisele sisule (maksutõusud, energia) kui ka valitsuse tegevusvõimele (otsustusvõimetus julgeolekuküsimustes).