Täiskogu istungite kaupa: Valdo Randpere

Retooriline stiil on analüütiline ja enesekindel, alustades isikliku üllatuse väljendamisega küsimuse esitaja suhtes, kuid säilitades lugupidava tooni. Ta kasutab nii loogilisi argumente (riigi suveräänsus) kui ka emotsionaalset ja ajaloolist viidet (kirik kui "pinnuks silmas"). Kõneleja väljendab soovi olla teemakäsitluses isegi "veidi radikaalsem".

Stiil on formaalne ja otsene, esitades peaministrile rida teravaid küsimusi. Toon on analüütiline ja murelik, keskendudes loogilistele seostele (tasuta kõrgharidus ja rahapuudus) ning rahvusvaheliste näidete kasutamisele argumentide toetuseks. Emotsionaalsete apellide asemel domineerib poliitika tagajärgede hindamine.

Retooriline stiil on otsekohene, kriitiline ja ettehoiatavalt provokatiivne, tunnistades võimalikku poliitilist ebakorrektsust. Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni, rõhutades vastuolu varasemate lubaduste ja praeguse tegelikkuse vahel. Lõpetuseks nõutakse ministrilt jõulist ja tugevat sõnavõttu.

Retooriline stiil on alguses humoorikas ja eneseirooniline (viidates harvale kõnelemisele), kuid muutub seejärel teravalt kriitiliseks vastaste retoorika suhtes. Ta kasutab loogilisi argumente ja institutsionaalseid selgitusi, süüdistades opositsiooni "õudse poliitilise loosunglikkuse" ja olukorra üledramatiseerimise eest.

Stiil on otsene, kriitiline ja struktureeritud, esitades kaheosalise küsimuse, mis kombineerib sisulise (surrogaatemadus) ja menetlusliku (taktika) surve. Kõneleja kasutab teravat retoorikat, et sundida vastaspoolt selgitama oma varasemate väärtuspõhiste seisukohtade ja praeguse menetlustaktika vahelist seost. Lõpetuseks esitatakse nõue, et EKRE peaks iga eelnõu juures oma kavatsused deklareerima.