Täiskogu istungite kaupa: Vadim Belobrovtsev

Tugev vastuseis on suunatud valitsuskoalitsioonile, eriti Eesti 200-le sisemiste vastuolude ja valimislubaduste murdmise eest. Samuti kritiseeritakse Reformierakonda ja eelmist valitsust (Reformierakond, Isamaa, SDE) eelarveaukude tekitamise ja valijate eksitamise eest. Kriitika on poliitika- ja usaldusväärsusepõhine, süüdistades valitsejaid ilmeksimatuse uskumuses.

Vastasseis on suunatud valitsuse finantspoliitika vastu, kritiseerides eelarve puudujääki ja suutmatust leida raha kriitilisteks valdkondadeks (õpetajate palgad, tervishoid). Kriitika on poliitikapõhine ja intensiivne, väljendades sügavat skeptilisust raha leidmise suhtes tulevikus. Peamine kriitika seisneb selles, et valitsusel puudub plaan suurte kulude katmiseks.

Peamised vastased on Reformierakond ja Regionaalminister Madis Kallas. Kriitika on suunatud nii protseduurilistele rikkumistele (peaministri ebaolulised kommentaarid) kui ka poliitilistele otsustele (KOV rahastamine). Rünnakute intensiivsus on kõrge, kaheldes valitsuse aususes ja õigluses ning süüdistades neid tublimate karistamises.

Tugev ja otsene vastuseis Vabariigi Valitsusele ja peaministrile. Kriitika on suunatud konkreetsetele poliitilistele sammudele (peretoetuste kärpimine, maksutõusud) ja valitsuse hoiakule perede toetamisel. Valitsust süüdistatakse perede kindlustunde õõnestamises ja rahva hirmutamises sõjaga.

Vastuseis on suunatud valitsuse (ministri) tegevusetusele ja haridusreformi ebarealistlikule tempole, mis ignoreerib õpetajate puudust. Kriitika on suunatud ka Rajaleidja keskuse väidetavale keeldumisele arvestada arstide arvamusi HEV laste osas. Kriitika on pigem protseduuriline ja poliitikapõhine, mitte isiklik.

Peamine kriitika on suunatud haridusministrile (Kristina Kallas) ja valitsusele, keda süüdistatakse pikaajalise strateegia puudumises ja suutmatuses lahendada kriitilisi probleeme. Kriitika on poliitika- ja tulemuspõhine, keskendudes eeskätt lahenduste puudumisele õpetajate järelkasvu ja tugispetsialistide defitsiidi osas. Välja tuuakse ka Nõukogude Liidu pärandiga võitlemise jätkumine 33 aastat hiljem.

Peamine vastane on valitsus ja peaminister, kelle maksupoliitikat kritiseeritakse teravalt ja nimetatakse ebaõiglaseks. Kriitika on poliitikapõhine, keskendudes maksutõusudele (käibemaks, tulumaks, aktsiisid, automaks) ja sotsiaaltoetuste vähendamisele, mis süvendavad majanduslangust. Valitsust süüdistatakse selles, et majanduse allakäigus nähakse süüdlast rahvas, mitte pankade liigkasumis.