Kuude kaupa: Tõnis Mölder

Stiil on formaalne ja analüütiline, pöördudes istungi juhataja ja ministri poole. Algne toon on lepitav, kuid läheb üle tugevale kriitikale, kasutades mõistet "butafooria" seaduse ebapraktilisuse kirjeldamiseks. Kõneleja toetub loogilistele argumentidele ja esitab lõpetuseks ministrile otsese väljakutse kriitika ümberlükkamiseks.

Stiil on formaalne, analüütiline ja küsitlev, keskendudes protseduurilistele ja õiguslikele riskidele. Kõneleja kasutab retoorikat, mis kritiseerib poliitmängu ja teatrit, rõhutades samal ajal vajadust siiruse ja riiklikku huvi teeniva laia konsensuse järele. Ta kasutab sageli viiteid oma pikaajalisele parlamendikogemusele.

Stiil on formaalne ja lugupidav (pöördudes istungi juhataja ja kandidaadi poole), kuid samas otsekohene ja nõudlik. Kõneleja alustab tunnustusega kandidaadi varasema töö eest, millele järgnevad koheselt teravad poliitilised küsimused. Teises kõnes ilmneb kerge iroonia ("Nüüd me teame, kelle taha see püha üritus jääb"), mis viitab kriitilisele hoiakule vastuse suhtes.

Stiil on formaalne ja viisakas, alustades pöördumisega istungi juhataja poole ja vabandusega hääle puudumise pärast. Retoorika on keskendunud loogilisele ja faktipõhisele korrektsioonile, rõhutades vajadust tagada stenogrammi täpsus.

Stiil on formaalne, analüütiline ja kriitiline, rõhutades vajadust detailse ülevaate ja sisuliste vastuste järele. Kasutatakse loogilisi argumente, viidates varasematele aktsiisipoliitika ebaõnnestumistele (alkoholi liikumine Lätti) ja nõutakse riigiametitelt kohast kommunikatsiooni. Toon on kohati terav, eriti kui kritiseeritakse Konkurentsiameti kommunikatsiooni ja ministri vastuste vähest detailsust.