Täiskogu istungite kaupa: Mart Maastik

Vastandub neile erakondadele (sh Sotsiaaldemokraadid), kes varjavad oma identiteeti valimisliitude taha, nimetades seda ebaausaks praktikaks, mis moonutab valimistulemusi. Kritiseerib ka eelnõu esitajaid (sh Rain Eplerit mainitakse) demokraatia piiramise soovi eest, nähes selles vastuolu nende toetusega teistele demokraatlikele vormidele.

Kõneleja kritiseerib teravalt valitsust ja sotsiaaldemokraate (SDE), süüdistades neid rahvuse väljasuretamise kiirendatud variandi valimises. Kriitika on poliitikapõhine (lasterikaste perede toetuste kärpimine, võõrtööjõu kvoodid) ja ta seab kahtluse alla SDE poliitilise järjekindluse ("punane joon") valimisõiguse küsimuses. Ta viitab ka otsesele kahjule, mida agressorriigi kodanikud on tekitanud (autode ja surnuaiaplaatide lõhkumine).

Tugev vastuseis on suunatud valitsusele, peaminister Kaja Kallasele ja rahandusministrile, keda süüdistatakse majanduse halvas juhtimises ja ettevõtjate eiramises. Kriitika on nii poliitika- kui ka isikupõhine, seades kahtluse alla Jürgen Ligi ja rahandusministri majandusalase pädevuse. Kompromissivalmidust ei näidata, nõudes valitsuselt radikaalset suunamuutust.

Vastuseis on suunatud valitsuse eelnõudele, eriti universaalteenuse lõpetamisele ja automaksu puudulikele eranditele (nt uunikumid). Kriitika on poliitikapõhine, rõhutades, et energiakriisi tekitas börsimull ja kritiseerides Eesti Energia erakordseid kasumeid. Samuti väljendatakse kartust, et regulatsiooni leevendamine võib viia kuritarvitamiseni ("pahalane").

Peamine kriitika on suunatud valitsuskoalitsiooni ja selle liikmete (Reformierakond, Eesti 200) vastu. Kriitika on suunatud nii konkreetsetele poliitikatele (automaks) kui ka valitsuse sisemisele toimimisele ja ühtsuse puudumisele. Kõneleja süüdistab valitsust vastutuse veeretamises koalitsioonipartneritele (Eesti 200 rändekvootide puhul, Reformierakond palgatõusude puhul).

Peamine kriitika on suunatud valitsuse kõrgetele ametnikele (Kaja Kallas, Marko Mihkelson) nende välispoliitiliste avalduste pärast, mis puudutavad USA sisepoliitikat. Kriitika on strateegiline, rõhutades, et selline käitumine on ohtlik Eesti suurima sõjalise partneri suhtes, ning viitab diplomaatilise tava rikkumisele.

Vastasseis on suunatud valitsuse automaksu eelnõule, kritiseerides selle majanduslikku ja regionaalpoliitilist kahjulikkust. Kriitika on poliitikapõhine, seades kahtluse alla maksu õigustuse ja selle negatiivse mõju maaelule. Vastuseisu intensiivsus on tugev, viidates elu võimatuks muutumisele maal.

Peamine vastasseis on suunatud Reformierakonna juhitud koalitsioonile ja peaminister Kaja Kallasele, süüdistades neid valedes majandusotsustes, mis viivad majanduse langusesse. Kriitika on poliitikapõhine, keskendudes maksutõusude (käibemaks, automaks) negatiivsele mõjule ja riigi rahanduse ebaefektiivsele juhtimisele. Ta kritiseerib valitsust ka selle eest, et nad ei võta riigikaitsekuludeks laenu, vaid koormavad kodanikke maksude ja mitme töökohaga.