Kuude kaupa: Alar Laneman

Stiil on kahesugune: üks kõneleja on formaalne ja protseduuriline, keskendudes seadusandlikule aruandlusele ja eelnõu keelelistele täpsustustele. Teine kõneleja on otsekohene ja argumenteeriv, kasutades retoorikat vastuväidete ümberlükkamiseks ja rõhutades strateegilise sügavvaate ning ajahäda olulisust. Kõneleja 2 kasutab ka rahvalikku keelt ja viitab soovile "vähem sõnu, pikem samm," kuid sekkub siiski aktiivselt debatti.

Stiil on väga formaalne, asjalik ja protseduuriline, sobides parlamendi ettekandeks. Toon on kaalutletud ja tõsine, keskendudes faktidele, seadusandlikule menetlusele ja strateegilisele kontekstile (nt sõja ajaloo viide). Emotsionaalsed apellid puuduvad, rõhk on loogikal ja detailidel.

Retooriline stiil on formaalne, tõsine ja tungiv, rõhutades, et "erilised ajad nõuavad erilisi otsuseid" ja nõuavad otsustajatelt julgust. Kõneleja tasakaalustab emotsionaalseid viiteid (ajaloo traagiline taust) loogiliste argumentidega, kasutades metafoore ("Süüdi ei ole püss, süüdi on see, kes päästikule vajutab") ja rõhutades vastutustundlikkust.

Retooriline stiil on formaalne ja lugupidav, tunnustades ministri rahulikku ja soliidset vastamisstiili. Samas on stiil kriitiline parlamendiarutelu kvaliteedi suhtes, hoiatades selle muutumise eest "naeruväärseks" või "kummaliseks". Kasutatakse kontseptuaalseid metafoore, nagu "ühendatud anumate süsteem".