Päevakorrapunktide kaupa: Kalle Laanet

Stiil on formaalne, analüütiline ja kaalutletud, kasutades isiklikku juhtumit platvormina laiemate õiguspoliitiliste probleemide esiletoomiseks. Rõhk on loogilistel argumentidel, eriti seaduse teksti ja tõlgenduste analüüsimisel (nt seotud isiku mõiste). Toon on kriitiline riigiasutuste (eriti prokuratuuri) tegevuse suhtes, süüdistades neid ebaõiglases ja ebaproportsionaalses menetluses.

Retooriline stiil on äärmiselt formaalne, neutraalne ja menetluslik, keskendudes faktide ja komisjoni otsuste edastamisele. Kõne on loogiline ja detailne, selgitades muudatusettepanekute tehnilist tagamaad (nt Andmekaitse Inspektsiooni ettepanekud, kehtetuks tunnistatud sätted). Emotsionaalsed või isiklikud apellid puuduvad täielikult.

Üldine toon on ametlik, protseduuriline ja keskendunud detailsele seaduseelnõu menetluse kokkuvõttele, mis on omane komisjoni esimehe ettekandele. Argumentatsioon on peamiselt loogiline ja faktipõhine, tuginedes ametnike selgitustele ja konsensuslikele otsustele. Anti Poolamets kasutas seevastu teravamat ja kriitilisemat retoorikat, nimetades e-residentsust "äärmiselt ohtlikuks mustaks auguks".

Stiil on valdavalt formaalne ja menetluslik, kuna tegemist on komisjoni ettekandega täiskogule, keskendudes argumentide loogilisele põhjendamisele (efektiivsus, tööriistakastide võrdlus). Uurimiskomisjoni toetajad kasutavad veenvaid apelle, rõhutades poliitilise vastutuse vältimatust ja teema riiklikku olulisust. Laats lisab kriitilise ja süüdistava tooni, viidates peaministri poolikutele vastustele või lausa vassimisele.

Stiil on ametlik, optimistlik ja toetav, rõhutades samal ajal julgeolekuolukorra tõsidust ("totaalselt muutunud"). Kasutatakse ajaloolist konteksti (meri kui ühendaja/lõhestaja) ja viiteid autoriteetidele (kindral Kert), et põhjendada loogilist vajadust seadusemuudatuste järele. Kõne on suunatud nii emotsionaalsele (julgeolek) kui ka loogilisele (võimekuse kasv) apellatsioonile.

Aruandluse stiil on väga formaalne, menetluslik ja analüütiline, keskendudes komisjonis toimunud arutelude ja hääletustulemuste neutraalsele kokkuvõtmisele. Toon on objektiivne ja põhineb faktidel, viidates valitsuse seisukohtadele ja seadusandluse nõuetele, vältides emotsionaalseid üleskutseid.

Stiil on formaalne, ettevaatlik ja protseduurikeskne, kuna esineb peamiselt Põhiseaduskomisjoni ettekandjana, püüdes jääda rangelt komisjonis toimunu piiresse. Toon on loogiline, rõhutades õiguslikke piiranguid ja efektiivsuse vajadust, ning kasutab argumenti, et uurimiskomisjoni loomine ei anna soovitud lisaväärtust. Kasutab viiteid seadustele ja varasematele komisjonide praktikale (nt Tallinna Sadama uurimiskomisjon).

Stiil on formaalne ja otsene, pöördudes Riigikogu aseesimehe ja Eesti Panga presidendi poole. Toon on asjalik ja küsiv, rõhutades riigikaitse rahastamise vajadust "kiiremas korras". Kõneleja kasutab loogilist apellatsiooni, küsides praktilisi lahendusi suure finantskohustuse täitmiseks.

Stiil on formaalne ja analüütiline, tasakaalustades toetust (Riigikohtu esimehele) ja kriitilist muret (menetluste aeglustumine). Kasutatakse nii konkreetseid andmeid kui ka viiteid ekspertide tööle, lõpetades retoorilise üleskutsega seadusandjatele eemaldada seadustest "juriidiline ekvilibristika". Toon on üldiselt konstruktiivne ja reformimeelne, rõhutades, et tekkinud väljakutsed on võimalik pöörata eduks.

Kõne on valdavalt formaalne ja protseduuriline, eriti komisjoni istungi kokkuvõtte esitamisel, kus loetletakse osalejad ja konsensuslikud otsused. Isiklikus osas muutub toon veidi emotsionaalsemaks, kuid jääb loogiliseks, rõhutades viisakuse ja korrektsuse vajadust finantsasutuste otsuste põhjendamisel. Stiil on tõenduspõhine, tuginedes komisjoni aruteludele ja isiklikele pöördumistele.