Täiskogu istungite kaupa: Aivar Kokk

Retooriline stiil on analüütiline, küsimusi esitav ja protseduuriline, suunatud komisjonilt selgituste saamisele eelnõu tehniliste ja majanduslike aspektide kohta. Kasutatakse loogilist argumentatsiooni, viidates varasematele aruteludele ja praktilistele näidetele (Rootsi), et rõhutada regulatsiooni puudujääke. Toon on formaalne ja keskendub faktidele.

Retooriline stiil on kriitiline, nõudlik ja kohati õpetlik, pöördudes ministri poole selgituse ja koolitamise eesmärgil. Kõne on väga loogiline ja andmepõhine, keskendudes protseduuriliste ja sisuliste puudujääkide esiletoomisele eelarve dokumentides. Toon on formaalne, kuid väljendab rahulolematust vastuste puudumise pärast.

Toon on kirglik, otsekohene ja kohati frustreeritud, kasutades rahvakeelseid ja emotsionaalseid väljendeid nagu "jura" ja "jabur". Stiil on segu loogilisest argumentatsioonist (kulude ja trahvide analüüs) ja isiklikest näidetest (oma logo "Oma mees Toompeal", laual olev pastakas). Ta kasutab palju retoorilisi küsimusi, et rõhutada regulatsiooni absurdust, püüdes samas olla Ministri suhtes leplik.

Toon on valdavalt kriitiline, nõudlik ja otsekohene, väljendades korduvalt usaldamatust ministri ja valitsuse teadmiste vastu ("Mul on kahju, austatud minister, et ei suuda küsimustele vastata"). Kasutab palju retoorilisi küsimusi ja otseseid süüdistusi skeemitamises ning läbipaistmatus rahajagamises ("must auk"). Stiil on segu loogilisest apellist (konkreetsed numbrid ja eelarve struktuur) ning emotsionaalsest apellist (regionaalsete asutuste sulgemine).

Toon on äärmiselt võitlev, kriitiline ja süüdistav, kasutades tugevaid emotsionaalseid apelle ja otsesõnu (nt "valetab", "häbenege", "sõbrakesed"). Retoorika keskendub valitsuse ebaõigluse ja ebakompetentsuse rõhutamisele, vastandades rikkamate saadavate tuluvahendite madalama sissetulekuga inimeste olukorrale. Stiil on otsekohene ja kirglik, rõhutades poliitiliste otsuste sotsiaalset ja majanduslikku mõju.

Stiil on kriitiline ja otsene, alustades terava süüdistusega valitsuse aadressil laenukoormuse osas. Kasutatakse nii loogilisi apelle (konkreetsed eelarveküsimused) kui ka isiklikku vastandamist ministri varasemate soovitustega kokkuhoiust ("konserve osta"). Toon on formaalne, kuid sisaldab teravat poliitilist rünnakut.

Toon on valdavalt võitlev, kriitiline ja süüdistav, eriti valitsuse majanduskompetentsi ja aususe suhtes. Rõhutab loogilisi apelle, tuginedes faktidele, stenogrammidele ja seletuskirja tekstile, kuid kasutab ka emotsionaalset keelt ("vaenulik eelnõu"). Kordab korduvalt oma erakonna selgeid seisukohti ja lubadusi.