Kuude kaupa: Ando Kiviberg

Kõneleja stiil on valdavalt formaalne ja asjalik, kuid ta kasutab ka teravat kriitikat. Ta on otsekohene, süüdistades üht ettekandjat "keskpärastes näitajavõimetes" ja seades kahtluse alla tema siiruse. Korduvalt sekkub ta pedantse keelekorrektsiooniga, rõhutades, et see teadmine võiks kolleegidele kasuks tulla. Apellatsioonid on peamiselt loogilised ja protseduurilised.

Retooriline stiil on tungiv, konfronteeriv ja tugevalt väärtuspõhine, rõhutades tegutsemise hädavajalikkust pärast 2022. aasta veebruari sündmusi. Kasutatakse teravaid metafoore ("härjal sarvist haarama," "lehkas meie ühise toa nurgas") ja emotsionaalselt laetud termineid, nagu "kolonisaatorid," "fašistlik režiim" ja "genotsiid." Loogilised argumendid (julgeolekukaalutlused) on põimitud moraalse hukkamõistuga, väites, et agressiooni toetamine pole teisitimõtlemine.

Stiil on poliitilistes aruteludes kaalutletud, loogiline ja ettevaatlik, keskendudes probleemide ennetamisele ja praktilistele momentidele. Ta kasutab fraase nagu "näpp peal hoida" ja "hea idee ei läheks lappesse". Lisaks kasutab kõneleja lühikestes sõnavõttudes huumorit ja anekdoote (kadunud õun), mis viitab võimele luua mitteformaalset suhtlust kolleegidega.

Stiil on formaalne ja analüütiline, kasutades samas ka kujundlikke ja emotsionaalseid väljendeid, eriti kriitika esitamisel (nt "tuline kahtlus", "pesuveega lennata rentslisse ka titt"). Ta on võimeline esitama teravaid, ebamugavaid küsimusi, kuid ka väljendama siirast tunnustust (õiguskantslerile) tasakaalukuse ja põhimõttekindluse eest. Argumentatsioon on sageli üles ehitatud isiklikule kogemusele ja loogilisele järeldamisele.

Kõne on äärmiselt formaalne ja asjalik, järgides rangelt Riigikogu protseduurireegleid ametivande andmisel. Toon on pidulik ja kohustustundlik, rõhutades seaduse ja korra järgimist. Sõnastus on lihtne ja otsekohene, vältides emotsionaalseid või loogilisi apelle.