Täiskogu istungite kaupa: Tanel Kiik

Kritiseerib valitsuse maksupoliitikat, süüdistades neid regressiivse süsteemi loomises, mis koormab ebaproportsionaalselt madalapalgalisi. Toob välja konkreetseid näiteid käibemaksu tõusu mõjust erinevatele sissetulekugruppidele ja nõuab õiglasemat maksupoliitikat.

Kritiseerib valitsust keskkonnapoliitika ebaõnnestumise eest, tuues välja et puudub kliimaseadus, metsanduse arengukava ja selged kokkulepped. Süüdistab valitsust vastuolulises käitumises, kus ühelt poolt räägitakse majandusest, teisalt ei suudeta loodust majanduse piiridesse mahutada.

Otsest opositsiooniseisukohta ei avaldu, kõneleja ei kritiseeri konkreetseid vastaseid ega rühmitusi. Pigem väljendatakse muret süsteemse probleemi - hariduse ebavõrdse kättesaadavuse - pärast.

Kritiseerib valitsust töötuskindlustuse reformi ebapiisava ettevalmistamise eest ja riskide mitteanalüüsimise pärast. Süüdistab Reformierakonda ja Eesti 200 uue poliitilise kultuuri juurutamises, kus otsuseid tehakse ilma huvitatud osapooli kaasata. Nõuab paremat kaasamiskultuuri ja kolmepoolseid läbirääkimisi.

Kõneleja võtab selgelt kriitilise seisukoha valitsuse kohtureformi suhtes, küsides teravalt, kuidas on võimalik, et 33 aastat pärast põhiseaduse vastuvõtmist järsku väidetakse, et seni on põhiseaduse mõtet eiratatud või seda rikutud. Ta kasutab iroonilisi küsimusi ("Äkki me saame hoopis praegu valesti aru?") ja nõuab ministrilt selgitusi, mis viitab skeptilisele suhtumisele valitsuse ettepanekutesse.

Kõneleja kritiseeris valitsuse hoiakut hooldereformi ja tervishoiu rahastamise küsimustes, nõudes konkreetsemaid samme ja suuremat empaatiat. Kriitika oli konstruktiivne, kuid nõudlik, keskendudes poliitika elluviimise puudujääkidele.

Otsest opositsiooniseisukohta ei avaldu, küsimus on suunatud valitsusele konstruktiivses võtmes, otsides lahendusi probleemidele. Kriitika puudub, pigem väljendatakse muret ühiskondlike trendide pärast.

Kõneleja võtab järjekindlalt vastanduva positsiooni Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuse suhtes, kritiseerides neid konkurentsipoliitika nõrgestamise, ettevõtjate lobi järeleandmise ja sotsiaaldialoogi eiramise eest. Eriti terav on kriitika töölepingu seaduse muudatuste osas, kus süüdistatakse valitsust ametiühingute eiramises ja töötajate õiguste kahjustamises. Kõneleja nõuab konkreetseid eelnõude tagasivõtmist ja kompromisside otsimist, välistamata koostöövõimalusi.