Täiskogu istungite kaupa: Martin Helme

Peamised kritiseeritavad on Riigikogu koosseis, mis keeldub süsteemi muutmast, ja Riigikohus, mis on seadused põhimõtteliselt jõusse jätnud. Kriitika on suunatud institutsioonide tegevusetusele ja protseduurilistele puudujääkidele, mis takistavad kontrollitavust. Rünnakud on intensiivsed ja keskenduvad süsteemi legitiimsuse puudumisele.

Peamised kriitika objektid on Prokuratuur ja Peaprokurör, keda süüdistatakse seaduse rikkumises, ebaseaduslikes jälitustoimingutes ja distsiplinaarmehhanismide mitterakendamises. Kriitika on intensiivne ja keskendub nii menetluslikele kui ka eetilistele rikkumistele, tuues esile näiteid nagu justiitsministri väidetav pealtkuulamine. Vastuseis on suunatud ka Justiitsministeeriumi suutmatusele järelevalvet teostada.

Vastasseis on suunatud peamiselt Reformierakonna juhitud valitsusele, keda süüdistatakse riigirahanduse halvas juhtimises ja vaesemate inimeste elu raskendamise eest. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitilistele valikutele (rohepööre, tulumaksureform), mis soodustavad rikkaid. Valitsust nimetatakse "maksutõstjateks" ja "neomarksistideks", kes on riigi asjad "tuksi keeranud".

Peamine vastane on valitsusjuht, keda kritiseeritakse teravalt ebaaususe ja ebakompetentsuse pärast rahvusvaheliste julgeolekuküsimuste käsitlemisel. Kriitika on nii poliitika- kui ka isikupõhine, süüdistades valitsust Eesti viimises sõtta Venemaaga. Kompromiss on välistatud, kuna nõutakse selget ja kategoorilist välistust sõdurite saatmise osas.

Äärmiselt kriitiline valitsuse (viidatud kui "Reformi režiim") ja selle poolt ametisse pandud julgeolekuasutuste juhtide suhtes. Süüdistab vastaseid demokraatiavastastes argumentides ning vabanduste otsimises "idavedude skandaali" kontekstis. Rünnakud on intensiivsed ja suunatud nii poliitilistele otsustele kui ka vastaste motiividele (nt "krokodillipisarad").

Vastuseis on suunatud otse valitsusele ja peaminister Kaja Kallasele, keda süüdistatakse ebakompetentsuses, valetamise kultiveerimises ja väärtusvaenuliku poliitika ajamises. Kriitika on intensiivne ja sügavalt väärtuspõhine, süüdistades valitsust omandivaenulikkuses ja eestlaste saatuse eiramises. Kompromissivalmidust ei ilmne, kuna valitsuse poliitikat peetakse radikaalseks ja hävitavaks.

Peamised vastased on kliimakriisi propageerijad, keda nimetatakse "hüsteerikuteks" ja "ekspertideks", ning keda süüdistatakse rikkuse ümberjagamise skeemi läbiviimises. Konkreetne poliitiline kriitika suunatakse Kristen Michalile. Kompromiss on välistatud, kuna kõneleja lükkab tagasi igasuguse ühiskondliku kokkuleppe tarbijahindade tõstmiseks.

Peamine vastane on Reformierakond ja valitsus, keda süüdistatakse majanduse hävitamises, korruptsioonis (miljardite kanditamine huvigruppidele) ja küünilises poliittehnoloogilises signaliseerimises. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitika sisust (energeetika) isiklike süüdistusteni (Kaja Kallas kui lobist). Kompromiss valitsusega on välistatud, eriti seoses valimisõiguse piiramise pooliku lahendusega.

Peamine kriitika on suunatud valitsuse energiapoliitikale, eriti Narva katelde sulgemise ja tootmisvõimekuse vähendamise eest. Kriitika on poliitikapõhine, rõhutades, et valitsuse tegevus viib kallima energia ja suuremate kulutusteni. Kõneleja seab kahtluse alla ka laialt levinud kliimakriisi kontseptsiooni.

Peamine vastane on Reformierakond ja peaminister Kaja Kallas, keda süüdistatakse majanduse põhjalaskmises ja kommunistliku poliitika ajamises. Kriitika on intensiivne, ideoloogiline ja poliitikapõhine, süüdistades vastaseid eraomandi ja jõukuse vihkamises. Kõneleja lubab automaksu, kooseluseaduse ja abielu perverteerimise tühistamist, välistades kompromissi nendes küsimustes.