Täiskogu istungite kaupa: Mart Helme

Peamised vastased on praegune koalitsioon ja Kaja Kallase valitsus, keda süüdistatakse Eesti venestamises ja rahva vihkamises. Kriitika on intensiivne, ulatudes poliitilistest erimeelsustest (maksupoliitika) isiklike süüdistusteni (huvi puudumine, ajude liigutamise soovimatus). Valitsuse tegevust võrreldakse Vene suurtükiväe tekitatud varemetega, mis näitab kompromissivalmiduse puudumist.

Vastasseis on äärmiselt intensiivne, suunatud peamiselt valitsuspartei ja konkreetsete ministrite vastu, keda süüdistatakse korruptsioonis, ebakompetentsuses ja huvide konfliktis. Kriitika on isiklik ja eetiline, nimetades vastaseid "Vene oligarhide käepikenduseks". Kõneleja lükkab kategooriliselt tagasi vastaspoole vihjed oma erakonna rahastamise kohta ja nõuab ministri viivitamatut tagasiastumist.

Kriitika on suunatud valitsuse tegevusetuse vastu piirikontrolli osas ja ministeeriumide "silotornide" mentaliteedi vastu, mis takistab terviklikku lähenemist rahvatervise ja korrakaitse tagamisel. Samuti kritiseeritakse kaudselt sisserändepoliitikat, mis on muutnud Eesti varasematest kümnenditest erinevaks, mõjutades tervishoiupilti.

Peamine vastuseis on suunatud Euroopa Liidu institutsioonidele, mis tekitavad pideva direktiivide tulva ja halduskoormuse. Kriitika on suunatud ka kodumaistele "ortodoksidele" ehk poliitikutele, kes EL-i nõudmisi vastuvaidlematult aktsepteerivad. Kriitika on intensiivne ja poliitikapõhine, seades kahtluse alla kogu EL-i liikmelisuse.

Peamine vastane on Kaja Kallas ja Reformierakonna juhitud valitsus, keda kritiseeritakse läbikukkunud reformide ja automaksu kehtestamise eest. Kriitika on nii poliitiline (reformide ebaefektiivsus) kui ka ideoloogiline, nimetades maksustamist kommunistlikuks mõtteviisiks. Kompromissivalmidust ei ilmne, vaid nõutakse valitsuselt konkreetseid lahendusi tekkinud probleemidele.

Tugev opositsioon on suunatud valitsuskoalitsioonile (maksustamise eest) ja prokuratuuri juhtkonnale (õigussüsteemi politiseerimise ja omavoli eest). Kriitika on intensiivne, süüdistades prokuratuuri karistamatuses ja tahtlikus ebaõiguspärases käitumises poliitilistel põhjustel. Kompromissivalmidus on madal, kuna vastaseid süüdistatakse kurja tegemises ja õigusriigi põhimõtete rikkumises.

Peamised vastased on peaminister Kaja Kallas ja valitsuskoalitsioon (Sotsid, Eesti 200), keda kritiseeritakse teravalt sanktsioonide rikkumise ja Vene oligarhidega seotud raha vastuvõtmise eest. Kriitika on intensiivne, keskendudes nii poliitilisele suutmatusele kui ka moraalsele ebaõnnestumisele. Samuti kritiseeritakse Kliimaministeeriumi protseduurilist ülbust ja ärisaladuse kasutamist läbipaistvuse takistamiseks.

Peamine vastane on valitsus ja isiklikult peaminister Kaja Kallas, keda süüdistatakse dogmaatilises mõtlemises ja halvas majanduse juhtimises. Kriitika on intensiivne ja laiaulatuslik, hõlmates poliitilisi vigu (maksutõusud, energiapoliitika) ja valitsuse kommunikatsiooni kahjulikku mõju investeeringutele. Valitsuse tegevust kirjeldatakse kui Eesti viimist olukorda, kus see on "oma inimestele põrgu".