Täiskogu istungite kaupa: Peeter Ernits

Peamine kriitika on suunatud kohtusüsteemi ja konkreetse kohtuniku vastu, kelle otsust peetakse ohtlikuks ja vastutustundetuks. Kriitika on intensiivne ja sisuline, keskendudes kohtuniku otsusele ignoreerida retsidivisti varasemaid raskeid kuritegusid (tapmine, kägistamine).

Peamine kriitika on suunatud peaminister Kristen Michalile ja Reformierakonnale, keda süüdistatakse riigi viimises "mudaliigasse" ja ajalooliselt madalas usaldusväärsuses. Kriitika on suunatud nii poliitilisele ebaõnnestumisele (merendus, julgeolek) kui ka protseduurilisele nõrkusele (Riigikogu kui kummitempel). Koalitsioonipartnerite suhet kirjeldatakse kui ohvri ja koduvägivallatseja analoogiat, mis näitab kompromissitu vastuseisu valitsuse tegevusele.

Peamine vastane on valitsusjuht Kristen Michal ja tema erakond, keda kritiseeritakse nii poliitilise soorituse kui ka isikliku kompetentsi puudumise eest. Rünnakud on intensiivsed ja keskenduvad majanduse halvale olukorrale ning e-valimiste legitiimsusele. Samuti seatakse kahtluse alla peaministri avaldused Venemaa valimiste aususe kohta.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon (Reformierakond, Eesti 200) ja Riigikogu juhatus ("troika"). Kriitika on nii poliitiline (vangide leping, automaks, eelarve) kui ka protseduuriline (Riigikontrolöri alandav kohtlemine). Rünnakute intensiivsus on kõrge, süüdistades valitsust riigi juhtimises "lolluste" tegemises ja usalduse kaotamises.

Peamine vastuseis on suunatud nii istungi juhatajale (protseduurilise sekkumise puudumise eest) kui ka peaministrile, keda süüdistatakse konkreetse küsimuse vältimises ja ebaolulise teema (võõrliigid) käsitlemises. Kriitika on intensiivne ja puudutab nii töökorra rikkumist kui ka sisuliste teemade ignoreerimist.

Peamine vastasseis on suunatud valitsusele ja ministritele (Justiitsminister, Rahaminister Ligi), keda kritiseeritakse justiitssüsteemi ebaefektiivsuse ja seadusloome läbipaistmatuse eest. Kriitika on terav ja tulemuspõhine, eriti seoses kuritegevuse ohjamisega ja KAPO raporti varjamisega.

Vastuseis on intensiivne ja suunatud valitsuskoalitsioonile, eriti Reformierakonnale ja Eesti 200-le, keda süüdistatakse eelnõude protseduurilises tapmises ja vaikses "lämmatamises" (nt sünnipäevatoetuse eelnõu puhul). Kriitika on suunatud nii poliitilistele prioriteetidele (relvakulud) kui ka Riigikogu töökorraldusele, mida peetakse vastuste vältimise rituaaliks.