Täiskogu istungite kaupa: Riina Solman

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja küsitlev, seades kahtluse alla ministri optimismi ja tegevusvõime. Kasutatakse loogilisi argumente (maksude mõju peredele) ja retoorilisi küsimusi, et esitada väljakutse valitsuse edasistele plaanidele ja nõuda konkreetseid samme ("mida te üldse saate siit puldist ära teha peale kõnelemise").

Stiil on formaalne ja lugupidav pöördumistes Riigikogu aseesimehe ja ettekandja poole, kuid sisu on kriitiline ja otsene välisministri tegevuse suhtes. Kasutatakse isiklikku ajaloolist näidet ja tugevat analoogiat Tallinna ja Vene Föderatsiooni kodanike kontekstis, et rõhutada suveräänsuse küsimusi. Toon on analüütiline ja rõhutab ministrite vastutust.

Stiil on terav, kriitiline ja emotsionaalselt laetud, kasutades tugevaid vastandusi ja süüdistusi valitsuse perevaenulikkuses. Kõneleja kasutab ajaloolisi võrdlusi (nt punane Nõukogude riik) valikuvabaduse piiramise kontekstis. Toon on pakiline, rõhutades ebakindluse tekitamist peredes ja demograafilise olukorra kriitilisust.

Retooriline stiil on väga võitluslik ja süüdistav, kasutades tugevaid emotsionaalseid apelle (hoolimatu, kurb, piinlik) ja teravaid süüdistusi klassivaenu tekitamises. Kõneleja ründab vastase kommunikatsiooni ja motiive, nimetades seda "signaalide andmise kunstiks" ja "jaga-ja-valitse-õpikunäiteks". Kasutatakse tugevat vastandamist, näiteks võrdsustades kindlustuse kaotanud emad kodututega.

Kõne on väga lugupidav ja formaalne, kasutades tunnustavat tooni õiguskantsleri töö ja ettekande suhtes. Stiil on pigem väärtuspõhine ja reflekteeriv, rõhutades väärikust ja üldinimlikke suhteid, ning lõpeb konkreetsete küsimustega enesekriitika ja parendamise eesmärgil.

Kõneleja retooriline stiil on tungiv ja väga kriitiline, kasutades poliitiliste vastaste tegevuse kirjeldamiseks tugevaid emotsionaalseid apelle (nt klassivaenu tekitamine, emade sildistamine "muldileivasööjateks"). Ta kasutab loogilisi argumente (demograafilised trendid, põhiseaduse säte) koos metafooridega ("elevant portselanipoes", "signaalide kunst"). Toon on formaalne, kuid sisult terav ja süüdistav valitsuse tegevuse suhtes.

Stiil on formaalne ja analüütiline, keskendudes loogilistele ja protseduurilistele argumentidele (hea seadusloome tava, bürokraatlikud takistused). Kuigi kõneleja kritiseerib teravalt ministeeriumi tööd ja kaasamise puudulikkust, pöördub ta ministri poole isiklikult lugupidavalt, nimetades teda "heaks ministriks" ja "tubliks töömeheks", pakkudes samas ka julgustust ja nõu. Toon on kriitiline, kuid konstruktiivne.