Täiskogu istungite kaupa: Riina Solman

Peamine vastasseis on suunatud ministri ja valitsuse poliitika vastu, kritiseerides teravalt maksutõuse ja kärpeid, mis töötavad vastu regionaalpoliitilistele eesmärkidele. Kriitika on poliitikapõhine ja intensiivne, nõudes valitsuselt edasiste maksutõusude peatamist ning seades kahtluse alla ministri lubaduse "panna punast" regionaalpoliitikale vastu töötavale poliitikale.

Peamine kriitika on suunatud välisministri vastu, keda süüdistatakse iseseisva joone ajamises ÜRO hääletusel ja Riigikogu väliskomisjoni arvamuse eiramises. Kriitika on suunatud ka Välisministeeriumi kantsleri ja teiste kõrgete ametiisikute vastu, kes võisid anda ebasobivaid juhiseid. Kriitika on nii poliitika- kui ka protseduuripõhine.

Peamine vastane on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, keda kritiseeritakse teravalt lubaduste murdmise, ebakindluse tekitamise ja eluvõõra poliitika eest (nt ravikindlustuse äravõtmine). Samuti kritiseeritakse Reformierakonda ja valitsuskoalitsiooni põhiseaduse mittejärgimise ja liberaalsete väärtuste (valikuvabadus) rikkumise eest.

Peamine vastane on sotsiaalkaitseminister ja valitsuskoalitsioon (Reformierakond), keda süüdistatakse perede vahel vaenu tekitamises ja hoolimatus poliitikas. Kriitika on nii poliitika (ravikindlustuse äravõtmine) kui ka kommunikatsiooni vastu, süüdistades ministrit eri peretüüpide üksteise vastu ässitamises. Rünnakute intensiivsus on kõrge, nimetades poliitikat piinlikuks ja ebaõiglaseks.

Otsene vastasseis puudub, kuid kõneleja viitab enesekriitiliselt poliitikute võimalikule ebaõiglasele käitumisele ja küsib selle kohta näiteid. Lisaks suunatakse tähelepanu ministeeriumide ja riigiametnike omavahelise käitumise vajalikule esiletõstmisele.

Peamised vastased on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja Kaja Kallase kolmas valitsus. Kriitika on suunatud nii poliitilistele otsustele (peretoetuste kärpimine, ravikindlustuse äravõtmise plaan) kui ka protseduurilistele vigadele (sihtgruppidega mitte kohtumine, rahvastikuministri koha kaotamine). Rünnakud on intensiivsed, süüdistades ministrit ebakindlate signaalide andmises ja sõnamurdlikkuses.

Kriitika on suunatud valitsuse ja ministeeriumide (Kaitseministeerium, Siseministeerium, Kliimaministeerium) tegevusele, keskendudes eelkõige protseduurilistele puudujääkidele ja bürokraatlikule ebaefektiivsusele. Kõneleja heidab ministrile ette, et ta usaldas ministeeriumi kolleege ega kontrollinud kaasamise tööd üle, mis on poliitilise sisendi andmisel vajalik. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, mitte isiklik.