Täiskogu istungite kaupa: Priit Sibul

Kõnestiil on formaalne, analüütiline ja ettevaatlik, kasutades nii detailseid küsimusi rakendamise kohta kui ka laiaulatuslikku ajaloolist argumentatsiooni. Toon on kriitiline valitsuse lähenemise suhtes, rõhutades loogilisi ja juriidilisi piiranguid, kuigi teemat ennast peetakse pigem südame kui mõistuse küsimuseks.

Stiil on formaalne, analüütiline ja skeptiline, keskendudes valitsuse plaanide ebaselguse esiletoomisele ja koalitsioonileppe sõnastuse kritiseerimisele kui "kohmakale". Kasutatakse loogilisi apelle, tsiteerides otse poliitilisi dokumente ja nõudes korduvalt konkreetseid numbreid ja selgitusi (nt. "Kui paljudest töötajatest me räägime?", "Milles see erand täpselt seisneb?").

Stiil on formaalne ja küsimustele orienteeritud, pöördudes lugupidavalt nii juhataja kui ka ettekandja poole. Kõneleja kasutab loogilist apelli, toetudes välisele teabele (rahvusringhääling, luureandmed) oma küsimuste põhjendamiseks.

Stiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes otse peaministri poole ("Hea peaminister"). Retoorika on loogiline ja keskendub vastutuse nõudmisele, esitades konkreetseid küsimusi poliitika rakendamise ja investeeringute edenemise kohta. Alguses väljendatakse ettevaatlikku toetust, millele järgneb terav küsimustering.

Retooriline stiil on valdavalt kriitiline ja tungiv, rõhutades riigikaitse teemade kiireloomulisust ja muret otsuste ühtsuse puudumise pärast. Kasutatakse nii loogilisi argumente (eelarve mõju, tarneajad) kui ka tugevaid süüdistusi valitsuse aadressil (avalikkuse eksitamine). Kõneleja püüab tõsta teema avaliku arutelu tasandile, võrreldes seda varasema energiamajanduse debatiga.