Täiskogu istungite kaupa: Priit Sibul

Kõne stiil on formaalne ja viisakas, pöördudes lugupidavalt nii istungi juhataja kui ka ettekandja poole. Toon on otsene ja asjalik, küsimust kirjeldatakse kui "lihtsat küsimust", mis viitab soovile saada kiire ja selge vastus.

Retooriline stiil on formaalne, analüütiline ja teravalt küsitlev, kasutades korduvalt retoorilisi küsimusi, et rõhutada eelnõu ebamõistlikkust ja arusaamatust ("Miks me seda teeme?", "Miks oli vaja kasutada tagumist ust?"). Apellatsioon on suunatud loogikale ja menetluslikule korrektsusele, keskendudes süsteemi keerukusele ja dubleerimisele, mitte emotsionaalsetele argumentidele.

Retooriline stiil on formaalne, analüütiline ja küsitlev. Kõneleja esitab oma seisukohad enamasti küsimuste vormis, paludes ettekandjal hinnata olukorda, prognoosida või seada probleeme pingeritta. Toon on loogiline ja keskendub faktipõhisele hindamisele ning lahenduste otsimisele.

Stiil on formaalne ja analüütiline, kasutades loogilisi argumente, mis rõhutavad poliitika soovimatuid tagajärgi (nt maks sunnib peresid ostma ühe uue asemel kaks vanemat autot). Toon on lasterikaste perede teemal kriitiline ja murelik, kasutades tugevaid sõnu nagu "represseerime", samas energiaküsimustes on toon pigem informatsiooni otsiv ja selgitust nõudev.

Retooriline stiil on küsitlev ja kahtlev, kasutades hüpoteetilisi stsenaariume ja retoorilisi küsimusi eelnõu aluseks olevate eelduste vaidlustamiseks. Kuigi kõne on formaalne (pöördumine esimehe ja ettekandja poole), sisaldab see ka veidi kõnekeelseid ja emotsionaalseid väljendeid (nt "hakkab täiendavalt õgima," "tundub ikkagi enamikule inimestele see veider").