Päevakorrapunktide kaupa: Signe Riisalo

Stiil on ametlik ja protseduuriline, eriti komisjoni otsuseid edastades, kuid muutub teises kõnes lepitavaks ja tunnustavaks, rõhutades konsensust sotsiaalvaldkonnas. Apellatsioonid on peamiselt loogilised ja faktipõhised, tuginedes komisjoni konsensusele ja eelarvedokumentidele. Kõneleja väljendab optimismi ja rõõmu saavutatud stabiilsuse üle.

Retooriline stiil on analüütiline, loogiline ja andmepõhine, keskendudes faktidele, uuringutele ja kulude võrdlemisele, mitte emotsionaalsetele apellidele. Toon on asjalik ja vastutustundlik, rõhutades vajadust teha "tarku valikuid ja tarku kulutusi" ning vältida lahtisest uksest sisse trügimist. Üks kõne oli ka protseduuriline, juhtides tähelepanu komisjonipoolse ettekandja rolli piiridele.

Retooriline stiil on kaitsev ja otsekohene, vastates isiklikule süüdistusele (vastusõnavõtt). Kasutatakse tugevaid süüdistusi vastase suunas ("lahmivad süüdistused," "sisu teadmata"), kuid samas palutakse lugupidavalt teistel rääkida. Toon on ärritunud, kuid rõhutab vajadust rääkida faktidest ja läbirääkimiste sisust.

Stiil on alguses viisakas ja tunnustav, sisaldades kerget kultuurilist eneseirooniat ("eestlaslikult ülevoolavalt kiitma"). Järgnevalt muutub see otsekoheseks ja küsimustele orienteerituks, kasutades retoorilisi küsimusi poliitika detailide täpsustamiseks.

Kõnekeel on formaalne, detailne ja menetluslik, omane komisjoni ettekandjale, kes annab ülevaate seadusloome protsessist. Rõhk on loogilisel ja faktipõhisel esitusel, viidates tähtaegadele, kaasamisprotsessile (25 osapoolt) ja konsensuslikele otsustele. Kõneleja kasutab vabandusi (Oih, vabandust!) ja tunnistab avameelselt eelnõu menetluse ebatavalist iseloomu.

Retooriline stiil on formaalne ja analüütiline, rõhutades pragmaatilisi ja protseduurilisi põhjendusi. Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni, et õigustada eelnõu tagasilükkamist, viidates seaduse kehtetuks muutumise kuupäevale. Alguses väljendatakse kerget kurbust istungi juhataja ees, et keskendumine eelnõule on puudulik, kuid üldtoon on asjalik ja neutraalne.

Stiil on formaalne ja lugupidav, alustades pöördumisega "Hea minister!". Toon on murelik, kuid konstruktiivne, keskendudes loogilisele küsimuseasetusele ja konkreetse näite (Astangu Keskus) kasutamisele oma mure põhjendamiseks.

Stiil on konstruktiivne, tunnustav ja asjalik, alustades siira tänuavaldusega kolleegidele. Toon on tasakaalukas, kombineerides emotsionaalseid väärtusi (hoolimine, ühiskonna arengutase) loogiliste argumentide ja konkreetsete poliitiliste detailidega. Rõhutatakse, et mured on suured, kuid lahendusi otsitakse koostöös.

Retooriline stiil on enesekindel, korrigeeriv ja loogiline, keskendudes kolleegide esitatud "pooltõdede" ümberlükkamisele. Kõneleja toetub tugevalt loogilistele argumentidele, andmetele ja seaduse detailide selgitamisele, vältides emotsionaalseid apelle. Toon on formaalne ja autoriteetne, algades otsese etteheitega Riigikogu liikmetele süvenemise puudumise eest.

Stiil on formaalne, informatiivne ja kohati kaitsev, vastates detailselt opositsiooni ja sidusrühmade kriitikale kulude, kaasamise ja süsteemi olemuse osas. Kasutatakse tugevaid loogilisi argumente, statistikat ja viiteid seadusandlusele, et põhjendada eelnõu vajalikkust ja kasu. Kõneleja lükkab jõuliselt ümber "pooltõed", näiteks väite, et süsteem muutub sotsialistlikumaks või et abi saajate hulk väheneb.

Stiil on formaalne, mõõdetud ja tugevalt protseduuriline, tegutsedes komisjoni ettekandjana, kes teeb "väga pragmaatilise kokkuvõtte." Kõneleja kasutab loogilisi argumente ja faktide selgitamist, keskendudes õiguslikele ja meditsiinilistele nüanssidele, et saavutada "mõistlik meeleolu."

Kõne stiil on formaalne, protseduuriline ja teavitav, olles tüüpiline komisjoni ettekandjale. Kasutatakse loogilisi apelle ja faktipõhist lähenemist, viidates konkreetsetele kuupäevadele, andmetele ja ministeeriumide selgitustele. Toon on neutraalne ja vastutulelik, vastates küsimustele, kuid rõhutades, et komisjonis arutamata jäänud teemade kohta tal andmeid ei ole.