Täiskogu istungite kaupa: Arvo Aller

Retooriline stiil on konfronteeriv ja irooniline, eriti sotsiaaldemokraatide mõttekäikude suhtes, mida peetakse naeruväärseks ja hirmu tekitavaks. Kasutatakse emotsionaalseid ja värvikaid väljendeid ("sigrimigri", "kentsakas mulje") oma seisukoha rõhutamiseks. Apellatsioon on peamiselt loogiline, rõhutades keskvalitsuse vajadust selge partneri järele kohalikul tasandil.

Retooriline stiil on asjalik, kuid tungiv, rõhutades vajadust kiireks tegutsemiseks, et leevendada inimeste ja põllumeeste raskusi. Kasutatakse nii loogilisi argumente (tarbimise ergutamine, stabiilne laekumine) kui ka emotsionaalseid apelle (inimeste elujärg on halvaks viidud, kõht peab täis saama), hoides samas kõrget formaalsust. Kasutatakse ka võrdlusi varasemate maksulangetuste (aktsiisid) positiivse mõjuga.

Stiil on otsene, küsitlev ja kohati kerge irooniaga, näiteks soovitus ministrile pastakas anda märkmete tegemiseks. Kõneleja kasutab emotsionaalset apelli, nimetades päästjaid ja politseinikke "meie silmadeks" ja "kõrvadeks", rõhutades sisejulgeoleku prioriteetsust. Rõhk on loogilisel argumentatsioonil ja faktide kontrollimisel (Zelenskõi väidete osas).

Stiil on formaalne, lugupidav ja küsitlev, alustades ettekandja tegevuste tunnustamisega ("väga olulised ja vajalikud"). Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni, keskendudes konkreetsele rahalisele summale ja selle tähenduse selgitamisele (kas tegemist on Ukraina toetamise või Eesti e-riigi ekspordiga).

Retooriline stiil on formaalne ja asjalik, alustades ettekandja kiitmisega ("Väga asjakohane ja väga sisukas ülevaade"). Kõneleja kasutab loogilisi argumente maksukoormuse ja tarbimise seoste kohta ning esitab oma poliitilise lahenduse (käibemaksu alandamine) küsimuse vormis.

Stiil on alguses kerge ja humoorikas, märkides, et putukad tekitavad saalis elevust, kuid muutub kiiresti formaalseks, loogiliseks ja analüütiliseks. Kõneleja kasutab retoorilisi küsimusi protseduuriliste ebakõlade (kohtuasjade mainimine) vaidlustamiseks ja tugineb oma argumentide tõestamiseks seadustele ning ametlikele dokumentidele. Lõppkokkuvõttes on toon veenev ja suunatud saadikute toetuse saamisele.

Kõneleja stiil on formaalne ja küsimustele orienteeritud, kasutades standardseid pöördumisi istungi juhataja ja ettekandja poole. Rõhk on faktide ja protseduuriliste detailide selgitamisel, eriti MTÜ tegevuse ja hääletustulemuste osas. Toon on asjalik ja keskendub loogilisele selgusele.

Retooriline stiil on kriitiline, otsene ja tungiv, kasutades tugevalt negatiivseid termineid nagu "rohehullus" ja "rohepöörasus". Kõneleja esitab peaministrile teravaid küsimusi ja manitseb valitsust mõistma, et tootmise sulgemine Eestis "ei päästa maailma". Apellatsioon on segu majanduslikust loogikast (jätkusuutlikkuse puudumine) ja emotsionaalsest survest (põllumeeste meeleolud).

Retooriline stiil on formaalne, pragmaatiline ja küsitlev, pöördudes lugupidavalt Riigikogu esimehe ja peaministri poole. Kõneleja esitab otseküsimusi, mis on suunatud konkreetsete andmete ja poliitiliste plaanide väljaselgitamisele (nt töötute nimekirjad, RES-i plaanid). Emotsionaalsuse asemel domineerib loogiline ja faktipõhine lähenemine, toetudes isiklikule varasemale kogemusele.