Täiskogu istungite kaupa: Arvo Aller

Stiil on valdavalt tõsine ja kriitiline, eriti opositsiooni eelnõude tagasilükkamise teemal, kuid alguses viisakas (Aitäh, lugupeetud istungi juhataja!). Kasutatakse nii loogilisi argumente (seadusemuudatuste vajadus julgeoleku tagamiseks) kui ka emotsionaalseid üleskutseid (põllumeestele meelsuse näitamiseks ja Eesti toidujulgeoleku eest seismiseks). Lõpukõne on eriti kirglik, kritiseerides maaelu väljasuretamist.

Stiil on formaalne, otsekohene ja väga kokkuvõtlik, sobilik seadusandliku algatuse tutvustamiseks täiskogul. Kõneleja kasutab viisakaid pöördumisi ("lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid!") ja esitab loogilisi, poliitikal põhinevaid argumente. Puuduvad emotsionaalsed apellid või narratiivid, fookus on eelnõude eesmärkidel ja toetuse palumisel.

Stiil on formaalne ja otsekohene, kasutades pöördumisi istungi juhataja ja peaministri poole. Toon on pigem murelik ja rõhutab julgeolekuküsimuste kiireloomulisust, keskendudes loogilisele küsimuseasetusele valitsuse plaanide kohta. Küsimus on esitatud pigem nõudlikul kui lepitaval toonil.

Toon on kriitiline ja murelik, eriti sundmeetmete ja regionaalse ebavõrdsuse teemadel. Ta kasutab nii loogilist argumentatsiooni (viidates seadustele ja finantsandmetele) kui ka isiklikku kogemust korteriühistu juhatuse liikmena, et illustreerida poliitikate negatiivset mõju. Stiil on formaalne, pöördudes lugupidavalt istungi juhataja ja ministrite poole, kuid väljendades samas tugevat vastuseisu.

Stiil on formaalne ja protseduuriline, keskendudes seaduseelnõude esitlemisele ja konkreetsete küsimuste esitamisele ministrile. Apellatsioonid on valdavalt loogilised ja majanduslikult põhjendatud, viidates inflatsioonile ja inimeste toimetulekule. Samuti esineb kaitsev ja kriitiline toon parlamendi küsimuste esitamise õiguse kaitsmisel koalitsioonisaadikute eelduste vastu.

Retooriline stiil on formaalne, otsene ja küsitlev, sobides infotunni formaati. Toon on murelik ja nõudlik, rõhutades loogilist argumentatsiooni ja valitsuse vastutust julgeoleku ja hariduse tagamisel. Kõneleja toetub oma küsimustes konkreetsetele faktidele ja hiljutistele meediakajastustele (nt Kapo teavitus, eile avaldatud uudis).

Retooriline stiil on otsekohene, kriitiline ja argumenteeritud, rõhutades teema pakilisust ja vajadust tegutseda. Kõneleja kasutab retoorilisi küsimusi ja vastandusi (nt hauarahu vs. okupatsiooni ülistamine), et lükata ümber vastaspoole põhjendusi. Toon on formaalne, kuid sisult terav ja nõudlik.

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja konfronteeriv, kasutades tugevaid ja emotsionaalselt laetud väljendeid nagu "surnuks maksustamine" ja vihjeid uurimise "kinnimätsimisele". Kasutatakse palju otseseid ja retoorilisi küsimusi, et seada kahtluse alla valitsuse poliitika tulemused ja motiivid. Samas märgib kõneleja irooniliselt ära ettekandja masinliku ettelugemise oskuse.

Retooriline stiil on formaalne ja küsitlev, alustades lugupidavate pöördumistega istungi juhataja ja ettekandja poole. Kõneleja keskendub loogilisele ja protseduurilisele arutlusele, esitades otseseid küsimusi eesmärgiga selgitada välja pädevuse õigsus ja vältida vääriti mõistmist.

Stiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes kolleegide ja istungi juhataja poole. Toon on protseduuriline ja sisaldab kerget enesekaitset Riigikogu töötempo osas, rõhutades, et "keegi ei saa öelda, et me tööd ei tee." Kasutatakse loogilisi argumente ja konkreetseid numbrilisi viiteid maksuseadustele.

Stiil on formaalne ja analüütiline, alustades viisaka tervitusega ministrile ja istungi juhatajale. Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni, esitades hüpoteetilisi küsimusi ("kas siis pärast ei või juhtuda nii, et..."), et rõhutada protseduurilisi riske ja läbipaistvuse puudumist.