Päevakorrapunktide kaupa: Eerik-Niiles Kross

Stiil on formaalne ja protseduuriline, keskendudes eelnõude üleandmisele ja kolleegide poole pöördumisele ("Head kolleegid!"). Toon on valdavalt mõõdukas ja konsensuslik, rõhutades algatuste laialdast toetust ja kompromissi leidmist. Esineb lühike emotsionaalne hetk tehnilise rikke teemal, kus väljendatakse frustratsiooni puldi iseseisva tegutsemise üle.

Retooriline stiil on analüütiline, mõõdukas ja optimistlik, rõhutades konsensust ja protsessi rahulikku kulgu ("üllatavalt rahulik"). Kõneleja kasutab ajaloolisi paralleele ja viiteid (Rein Taagepera, 1992. aasta rahvahääletus) oma seisukoha põhjendamiseks. Ta vastandab kriitikute "päikeseloojangu" sildi oma "päikesetõusu" metafooriga, säilitades samas formaalse ja loogilise tooni.

Stiil on akadeemiline ja analüütiline, kuid samas tungiv, kasutades ajaloolist jutustamist ja isiklikke mälestusi, et luua emotsionaalne side. Kõneleja alustab metafooriga arvuti väljalülitumisest ja ekraani tühjenemisest, et kirjeldada praegust maailmapoliitilist seisu. Ta tasakaalustab ohu (Trumpi poliitika, Venemaa imperialism) rõhutamist üleskutsega jääda rahulikuks ja näha kriisis positiivseid võimalusi.

Stiil on tõsine, analüütiline ja veenev, rõhutades olukorra tõsidust ja ajaloolisi paralleele (Stalini aeg, Maidan). Kõneleja kasutab moraalset apelli, nimetades avaldust "sõbra avalduseks," kuid on samas otsekohene Gruusia Unistuse valikute hindamisel. Vastates kriitikale, on kõneleja kohati dismissiivne, sildistades vastaste argumendid "whataboutismiks" ja teemast kõrvalekaldumiseks (kultuurisõjad).

Kõneleja stiil on formaalne, mõõdetud ja analüütiline, keskendudes peamiselt õiguslikele ja ajaloolistele argumentidele. Ta väldib emotsionaalseid üleskutseid, kuigi tunnistab Eesti kodanike õiglustunnet, ning lükkab korduvalt tagasi süüdistused "karistamise" või "meelsuskontrolli" rakendamises. Kõne on detailirohke ja keerukas, sisaldades palju viiteid seadustele ja õiguslikele printsiipidele, ning ta on valmis vastama pikalt ja põhjalikult arvukatele küsimustele.

Kõne toon on tõsine, tungiv ja kahetsust väljendav, rõhutades isiklikke tundeid Gruusia sõpruse suhtes ("väga kurb avaldus," "valus on seda avaldust menetleda"). Kasutatakse loogilisi argumente ja ajaloolisi võrdlusi (Lääne vead Venemaa suhetes), aga ka metafoore (endiste poliitvangide suhe, korteri sisustamise nõuanne) olukorra selgitamiseks. Stiil on ametlik, kuid veenev, rõhutades diplomaatia läbikukkumist ja vajadust eskaleerida.

Retooriline stiil on formaalne, analüütiline ja selgitav, keskendudes menetluslike detailide ja õiguslike argumentide esitamisele. Kasutatakse loogilist apelli, toetudes rahvusvahelistele dokumentidele ja ajaloolistele paralleelidele (Nõukogude okupatsioon Eestis), et põhjendada mittetunnustamise poliitikat. Toon on mõõdetud ja eesmärgipärane, vastates ka saalist tulnud küsimustele.

Kõne stiil on formaalne, analüütiline ja loogiline, keskendudes eksiarvamuste kummutamisele ja detailse tõendusmaterjali esitamisele (tsitaadid deklaratsioonidest ja riiklikest dokumentidest). Toon on tõsine ja asjalik, rõhutades vajadust anda poliitiline hinnang, kuid samas kutsudes valitsust üles tegutsema mõistlikult. Kõneleja kasutab otseseid tsitaate, et demonstreerida ideoloogia radikaalsust (nt "püha sõda", "hävitada kõik katsed luua maailmas universaalne hegemoonia").

Retooriline stiil on formaalne ja kaalutletud, kuid sisult emotsionaalselt raske ja tungiv, eesmärgiga tekitada kuulajates ebamugavust ja teadvustada olukorra tõsidust. Kõneleja kasutab mõjususe saavutamiseks faktidele ja rahvusvahelisele õigusele tuginemist, sidudes seda ajalooliste tsitaatide (Himmler) ja Eesti küüditamiskogemusega. Stiil on tasakaalukas, alustades faktidest, kuid lõpetades isikliku ja emotsionaalse meenutusega (Ants Laaneots).