Täiskogu istungite kaupa: Diana Ingerainen

Stiil on väga formaalne ja asjalik, keskendudes faktidele ja protseduuridele (komisjoni istungite kuupäevad, konsensuslik otsus). Kõneleja vastab küsimustele otse ja ausalt, tunnistades korduvalt, milliseid andmeid komisjonis ei arutatud või ei saadud. Emotsionaalsed või retoorilised apellatsioonid puuduvad.

Retooriline stiil on tasakaalustatud, kombineerides emotsionaalseid apelle (kodu, turvatunne, tühja kõhu hirm) tugeva loogilise ja majandusliku argumentatsiooniga. Kõne on formaalne ja analüütiline, liikudes isiklikust sissejuhatusest poliitiliste järeldusteni. Stiil on veenev, rõhutades, et lihtsad lahendused keerulistele probleemidele on harva õiged.

Retooriline stiil on formaalne, analüütiline ja tugevalt empaatiline, keskendudes hoolivuse ja inimväärikuse teemadele. Kõneleja kasutab loogilisi argumente (eelarve ja investeeringute numbrid) ning moraalset apellatsiooni, rõhutades, et keegi ei peaks kogema välditavaid kannatusi ega jääma üksi. Toon on murelik, kuid konstruktiivne, kutsudes üles vastutustundlikule ja targale tegutsemisele.

Andmeid pole piisavalt

Kõnestiil on formaalne, protseduuriline ja analüütiline, keskendudes komisjoni töö tulemuste, hääletustulemuste ja ekspertide sisendi ettekandmisele. Apellatsioonid on peamiselt loogilised ja andmepõhised, rõhutades analüüsidele ja garantiide puudumisele. Tone on neutraalne, isegi kui esitatakse tagasilükkamise ettepanekut.

Kõne stiil on formaalne ja lugupidav, kasutades pöördumisi Riigikogu juhataja ja ministri poole. Retoorika on loogiline ja keskendub protseduurilisele küsimusele (mõõdikute ajaline kontroll), rõhutades vajadust vältida jäika reguleerimist.

Kõnestiil on formaalne, neutraalne ja rangelt protseduuriline. Keskendutakse faktide edastamisele (kuupäevad, osalejad, otsused) ning puuduvad emotsionaalsed või retoorilised apellid. Vastused on lühikesed ja konkreetsed, näiteks vastates küsimusele, kas midagi arutati, vastas ta lihtsalt eitavalt.