Täiskogu istungite kaupa: Diana Ingerainen

Retooriline stiil on tasakaalustatud, kombineerides emotsionaalseid apelle (kodu, turvatunne, tühja kõhu hirm) tugeva loogilise ja majandusliku argumentatsiooniga. Kõne on formaalne ja analüütiline, liikudes isiklikust sissejuhatusest poliitiliste järeldusteni. Stiil on veenev, rõhutades, et lihtsad lahendused keerulistele probleemidele on harva õiged.

Retooriline stiil on formaalne, analüütiline ja tugevalt empaatiline, keskendudes hoolivuse ja inimväärikuse teemadele. Kõneleja kasutab loogilisi argumente (eelarve ja investeeringute numbrid) ning moraalset apellatsiooni, rõhutades, et keegi ei peaks kogema välditavaid kannatusi ega jääma üksi. Toon on murelik, kuid konstruktiivne, kutsudes üles vastutustundlikule ja targale tegutsemisele.

Andmeid pole piisavalt

Kõnestiil on formaalne, protseduuriline ja analüütiline, keskendudes komisjoni töö tulemuste, hääletustulemuste ja ekspertide sisendi ettekandmisele. Apellatsioonid on peamiselt loogilised ja andmepõhised, rõhutades analüüsidele ja garantiide puudumisele. Tone on neutraalne, isegi kui esitatakse tagasilükkamise ettepanekut.

Kõne stiil on formaalne ja lugupidav, kasutades pöördumisi Riigikogu juhataja ja ministri poole. Retoorika on loogiline ja keskendub protseduurilisele küsimusele (mõõdikute ajaline kontroll), rõhutades vajadust vältida jäika reguleerimist.

Kõnestiil on formaalne, neutraalne ja rangelt protseduuriline. Keskendutakse faktide edastamisele (kuupäevad, osalejad, otsused) ning puuduvad emotsionaalsed või retoorilised apellid. Vastused on lühikesed ja konkreetsed, näiteks vastates küsimusele, kas midagi arutati, vastas ta lihtsalt eitavalt.

Kõnestiil on formaalne, menetluslik ja analüütiline, keskendudes komisjoni otsuste ja arutelude edastamisele. Esineja kasutab loogilist argumentatsiooni ja faktipõhist teavet (kuupäevad, nimed, konsensuslikud otsused), vastates küsimustele otse ja tunnustades küsimuse esitajaid. Toon on neutraalne ja asjalik, vältides emotsionaalseid või isiklikke apelle.

Stiil on ametlik, tõsine ja veenev, rõhutades olukorra pakilisust ja vajadust kiireks tegutsemiseks. Kõneleja kasutab nii loogilisi argumente (ressursside nappus, kompromissid) kui ka väärtuspõhist apelli (Eesti turvalisuse ja stabiilsuse tagamine). Üldine toon on konstruktiivne, kutsudes üles mitte jääma seisma.

Stiil on formaalne ja küsimustele keskenduv, pöördudes viisakalt eesistuja ja ministri poole. Kõneleja kasutab loogilist lähenemist, kombineerides nõustumist kolleegiga otsese poliitilise päringuga eelnõu metoodika kohta.

Toon on professionaalne, konstruktiivne ja optimistlik, alustades tänamisega eelnõu ettevalmistamise eest. Apellatsioon on peamiselt loogiline ja asjatundlik, rõhutades protsessi etappe ja eelnõu praktilist väärtust. Kõneleja kasutab ka emotsionaalseid viiteid, kirjeldades arsti tööd kui kunsti ja rõhutades kannatuste leevendamist.

Retooriline stiil on väga formaalne, neutraalne ja faktipõhine, keskendudes Riigikogu protseduuride täpsele edastamisele. Kõneleja kasutab loogilist ülesehitust, et esitada komisjoni otsused ja hääletustulemused ilma emotsionaalsete apellideta. Toon on objektiivne ja asjalik.

Kõne stiil on formaalne, neutraalne ja rangelt protseduuriline, keskendudes faktide edastamisele. Emotsionaalsed või retoorilised apellid puuduvad, rõhk on loogilisel ja detailide täpsel esitamisel (nt komisjoni otsused). Kõneleja kasutab ametlikku keelt, pöördudes Riigikogu esimehe ja kolleegide poole.

Retooriline stiil on formaalne, protseduuriline ja analüütiline, keskendudes komisjoni töö ja otsuste edastamisele juhtivkomisjoni esindaja rollis. Kõneleja tugineb loogilistele argumentidele ja andmetele, rõhutades korduvalt, milliseid aspekte (nt tervise- või sotsiaalne mõju) eelnõu esitajad ei ole analüüsinud. Toon on ettevaatlik ja mõõdetud.

Kõne on lühike, formaalne ja kohusetundlik, alustades lihtsa tervitusega ("Tervist!"). Toon on pidulik ja keskendub ametivande andmisele, mis viitab institutsionaalsele austusele ja kohustuste tõsidusele.